„Sa oled kõige tuimem inimeseloom maailmas!” karjub köster meeleheites, rehmab siis käega ja läheb teise tuppa palderjanitilku võtma.

Praegu kõnnivad Tõnisson ja Arno kodu poole. Arnol on koolivenna pärast kurb meel. Tema ise on juba ammu oma süstid kätte saanud, nagu teisedki Paunvere koolilapsed, ja ta ei mõista, miks sõber nii tühja asja pärast sedasi mässab.

„Kas sa nii väga kardad süsti, Tõnisson?” küsib ta kaastundlikult.

„Mis ma tast tühjast kardan,” vastab paks koolivend aeglaselt. „Aga mulle lihtsalt ei meeldi, kui mind sunnitakse. Mina olen vaba mees, mina tahan oma peaga mõelda.”

Ta löristab pikalt ninaga.

„Näed, see tativärk ka,” jätkab ta siis. „Muudkui öeldakse – nuuska! Aga kas see on ikka õige ja hea?”

„Nuuskamine või?” imestab Arno. „No kui tatt on ninas, siis tuleb ikka välja nuusata, muidu on ju paha hingata.”

Tõnisson on pikalt vait.

„Kas ikka tuleb välja nuusata?” küsib ta viimaks imeliku häälega.

„No miks siis mitte? Mis sa hoiad sellest tatist oma ninas?”

Ütleme nii – minu keha on justkui eestlaste linnus. Ja tatt on seal sees nagu muistne eesti kuningas. Kuidas ma ta siis välja nuuskan?

„Aga loodus on ta ju sinna pannud. See on minu keha ja minu tatt,” räägib Tõnisson ja hakkab jälle näost punaseks minema. „Ütleme nii – minu keha on justkui eestlaste linnus. Ja tatt on seal sees nagu muistne eesti kuningas. Kuidas ma ta siis välja nuuskan? Mis linnus see ilma kuningata on? Ristirüütlid on ju kohe jaol ja ongi meie vabadus mokas! Koit ei saabu kunagi!”

Arno silmitseb koolivenda hirmunult.

„Mis juttu sa räägid, Tõnisson! Mis kuningas see tatt on? Ja mis linnus on sinu keha? Kust sa sellist juttu kuulnud oled?”

„Ise oma peaga mõtlesin välja!” kuulutab Tõnisson ja löristab jälle nina, nähtavasti on sinna juba päris palju „kuningat” kogunenud. „Ja siis veel see asi ka, et kui tatt välja nuusata, siis võib juhtuda nii, et sa ei saa tulevikus lapsi. Aga mina tahan poega saada. Kellele ma muidu oma talu pärandan?”

„Mina seda ei usu...” alustab Arno arglikult, aga Tõnisson katkestab teda kurjalt:

„Sina muidugi ei usu! Sina lasid end vaktsineerida kah! Nagu lammas, mida aga kirikumõisa poisid käsivad, seda teed! Aga mina mõtlen!”

„Ega siis kirikumõisa poisid ei käskinud...” alustab Arno, aga Tõnisson vaatab talle nii tigeda näoga otsa, et Arno jääb targu vait. Tükk aega kõnnitakse vaikides.

„Ja kodus ema ka...” pomiseb Tõnisson viimaks. Tema silmad on kummaliselt hiilgama hakanud. „Muudkui korrutab, et peldikus tuleb püksid jalast ära võtta... Mul on ometi pea otsas, laske ma otsustan ise!”

„Ma... ma keeran siit ära, tarvis korra kabeliaias vanaisa haual ära käia,” sosistab Arno ja jookseb tagasi vaatamata läbi põõsaste kiriku poole.