VENE PILK | Andrei Šumakov: venelasi kaasamata jäävad kolm põrsakest koroonahundile alla

Kunagi varem pole läinud võiduks vaja tõepoolest kõigi jõupingutusi.

Minu kaheaastane poeg nõuab õhtuti, et talle loetaks üht kindlat muinasjuttu. Igaüks meist teab seda juba lapsepõlvest saati peast. See on „Kolm põrsakest”. Elasid kord kolm põrsakest, kes otsustasid ehitada endale maja… Pärast tuli hunt ja ülejäänut te juba teate.

Ütleksin, et muinasjutt kolmest põrsakesest on ühes minu lemmiku kanake Rjabaga üks kõige sügavamaid mõistujutte, mille inimkond on välja mõelnud. Kuid probleem on selles, et põlvkondade kaupa on õpitud seda mõistma sõna-sõnalt, justkui üritaksid ehedad põrsakesed oma sõrakestega ka päriselt maju ehitada, pärast valmistaksid hundile lõksu jne.

Kuid muinasjutud räägivad elust. Koguni kõigist elu valdkondadest. Sealhulgas olukorrast, kus oleme koroonapandeemia teisel aastal. Tõsi, sellisel juhul tuleks muinasjuttu muuta, kuid ainult veidikene.

Kuidas siis muuta? Näiteks nii.