Tegu on minavormis katkematu monoloogiga – Hrabal kirjutas kohati lehekülgedepikkuseid lauseid, mis on pigem poeesiale omase voogavusega. Seetõttu pidi dramatiseerija Andra Teede ise Hrabali mörtjast algmaterjalist stseene kokku mätsima. Kogenud stsenaristi abiga on lavastus saanud vähemalt esimese vaatuse jagu selge rütmistatusega ja seda on kerge jälgida.