ARVUSTUS | Võltsid suled, tõelised kehad

Ajal, kui avalikkuses domineerivad ühiskondlik ja tervisekriis, populism ja polariseerumine ning katastroofikuulutused, on sümpaatne kogeda teatrisaalis midagi, mis kõnetab tempo, kaasahaaravuse ja lustiga.

Sõltumatu Tantsu Laval etendunud tantsulavastus „Fakerz” Sveta Grigorjevalt pakub vaheldust, kirjusust ja huumoritki. Üsna esimesest stseenist peale hakkan kujutlema, kuidas tegevus võiks vabalt toimuda ka näiteks maa-aluses parklas, hallikas ja kõledas ruumis, mille juhtmeid, ventilaatoreid ja torusid pungil tehnokiht on kõigile näha ja kuulda. Ehitus- või teetööliste töörõivaid meenutavad kihilised kostüümid ja loop’iv helimaastik juhatavad mind kujutluses otse urbanistlikku keskkonda. Tõlgenduste asemel võikski „Fakerzi” puhul laval toimuvaga lihtsalt kujutluses kaasa kulgeda ja lubada end seal nähtavaist popkultuuriviidetest ja eklektilisest segust üllatada.
Tantsijate liikumises põimitakse paabulinnulik edevus veidrusega: mõnes stseenis algab liikumine otsinguliste mikroimpulssidega, põlvetõstete ja peanõksatustega, minnes lõpuks üle kõrge energiatasemega rabelemiseks. Lavastus kulgeb ka üsna ühtlaselt hoogsas tempos, abstraktsemas laadis hõredat koreograafiat on vähem ja valdavalt on tantsijatel juhthoovad viimases asendis. Samal ajal on põnev jälgida, kuidas sarnases stiilis koreograafiat väljendab iga tantsija siiski oma isikupärases liikumislaadis ja individuaalses võtmes. Nõnda aimub taustal ka iga etendaja isiklikku tantsulist teekonda ja tehnilist baasi.