Jaan Tammsalu kõige kõhedamast hetkest isana: arstid arvasid pärast, et räägin neile mingit muinasjuttu

Kõik lapsevanemad on oma laste pärast kunagi hirmu tundnud. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu räägib oma kõige hirmsamast hetkest isana.

„Mul on tunne, et minu noorem tütar õppis esmalt jooksma ja siis alles käima,” meenutab Jaan Tammsalu oma nooremat tütart, kes väiksena oli tõeline tulesäde ega püsinud pudeliski paigal. „Kui ma talle mõtlen, siis mäletan teda jooksvana Kaarma kiriku ning pastoraadi vahel olevatel kiviaedadel. Mõnikord turistid ütlesid mulle, et su laps murrab nõnda kaela ära, aga ei murdnud ta midagi.”

Üks varasügisene päev jääb Tammsalule elu lõpuni meelde. „Tütar oli siis väga väike. Ta jooksis, laulis ja mängis Kaarma pastoraadi teisel korrusel. Mina olin tagumise seina juures ja aken oli kaugel ning ühel hetkel ta ronis aknalaua peale ja laulis seal käed taeva poole tõstetuna edasi. Ta pööras ümber, toetas käed vastu akna klaasi ja laulis edasi. Siis äkki taipasin, et aknahaagid on lahti jäänud. Minu silme all ta lendas. Teadsin, et aken on viie ja poole meetri kõrgusel. Teadsin ka seda, et olin eelmisel suvel sinna ringikujuliselt maakive vedanud, et abikaasa saaks sinna pojenge istutada. Ta lendas minu silme ees sinnapoole.”

Tammsalu tunnistab, et kõik käis väga kiiresti ja tema isasüda aimas kõige halvemat. „See kestis mõned sekundid, aga see oli hirmsaim hetk minu elus. Jooksin akna juurde, et vaadata, mis mu lapsest on järele jäänud. Aga see oli imeline! Ta oli nähtavasti pea ees lennanud ja õhus tiiru teinud ning maandunud istukile akna all õitsenud pojengidesse. Ja ta istus seal tõstetud kätega ning laulis edasi. Kellegi kaitsvad käed olid teda hoidnud...”

Isegi Kuressaare arstid ei uskunud, et midagi sellist on võimalik, meenutab Tammsalu. „Kui sõitsin Kuressaarde arsti juurde, siis mulle öeldi, et ma räägin neile mingit muinasjuttu ja see pole võimalik. Tütrel polnud ühtegi kriimu. See oli minu elu hirmsaim ja samas õnnelikuim päev.”