ARVUSTUS | Seksuaalse sisu kontrollimine piirab kodanikuvabadusi

Seks mitte ei õilmitse veebiavarustes, vaid on digipagendatud selle äärealadele, kirjutatakse raamatus „Seks ja sotsiaalmeedia”.

Naine saadab mehele endast seksika foto, mees täiendab pilti bioloogilise materjaliga, teeb sellest omakorda ülesvõtte ja saadab tagasi. Rääkimata sexting’ust, erootilistest videotest ja riistapiltidest. Interneti algusajast peale on eelkõige seksuaalvähemuste ja fetišite esindajad kasutanud seda oma huvide jagamiseks ja kontaktide vahetamiseks, nagu on teinud teistegi subkultuuride esindajad. Subkultuuride piirid on nüüdseks hägustunud, aga seks pole endiselt peidust välja tulnud. Seksuaalsus on näilisest vabameelsusest hoolimata ühiskonnas endiselt tabuteema.

Katrin Tiidenbergi ja Emily van der Nageli uuring „Seks ja sotsiaalmeedia” võtab vaatluse alla selle, kuidas toimub tänapäeval ühismeedias seksisuhtlus. Raamatu autorid nimetavad põhiohuks seda, et veebi seksuaalpraktikates jääb puudu privaatsusest. Tiidenberg ja van der Nagel on andmeid analüüsides ära teinud tohutu töö. Kuigi tagakaane tekst lubab, et tegu on lihtsasti loetava teosega (vastab tõele!), on see siiski sotsiaalteaduslik uuring, mitte „50 halli varjundit”.