ID-kaart ja selle arvukad võimalused on eestlase jaoks kujunenud millekski täiesti loomulikuks. Kala ju ei tea, et ta on märg. Tervishoiu, maksuameti, maanteeameti ja muude riigiteenuste kõrval on selle omaks võtnud ka suur osa erasektori ettevõtetest, ja tänaseks on isegi see plastikust ID-kaart arhailiseks muutunud ning mobiilirakenduse kõrval justkui koormav. Aga mis siis, kui Eesti ei oleks seda teed läinud?

Selle raja valgustamiseks on minu kogemus emigreerumisel Suurbritanniasse. Kuidas on säärane suur ja jõukas riik otsustanud lahendada igapäevaste riigiteenuste pakkumise? Posti teel, loomulikult.