Sattusime kõnelema koroonast, millest siis veel? Me mõlemad leidsime, et kui praegu räägitakse inimesi vaktsineerima meelitades, et tuleb tegutseda ühiskonna huvides ja loobuda oma isekusest, siis meie just vastuoksa vaktsineerisime end nimelt isekusest, ainult omaenese huve silmas pidades. Vaktsineerisime sellepärast, et püsida terve ja pääseda ilma probleemideta igale poole: teatrisse, kinno, kohvikusse, välismaale...

Me soovisime saada süste võimalikult kiiresti ega mõelnud põrmugi sellele, et äkki jääb meie ruttamise tõttu vaktsineerimata mõni riskigruppi kuuluv 80-aastane.

Me soovisime saada süste võimalikult kiiresti ega mõelnud põrmugi sellele, et äkki jääb meie ruttamise tõttu vaktsineerimata mõni riskigruppi kuuluv 80-aastane. (Mõned neist on vaktsineerimata siiani.) Ei, me olime valmis jalamaid ette trügima, kui selleks mingigi võimalus avaneb. Meie käitumist saab võrrelda inimese sooviga pääseda kiiresti välja põlevast majast. Ruttu värske õhu kätte! Ruttu tagasi muretusse maailma!

Kusjuures tollal tundus, et seesama soov iseloomustab kõiki inimesi, mis on ka loomulik, sest kes ei tahaks elada mõnusalt, ilma probleemide ja piiranguteta, ning omada õigust astuda sisse igast uksest. Näis ilmselge, et põlevast majast kipub välja iga mõtlemisvõimeline elusolend.

Alles hiljem selgus, et nii see siiski pole. Oli neid, kes lõõmavas sängis pikutades uimaselt pomisesid: „Mis vahet seal on, kas maja põleb või ei põle! Olge tasa ja laske lihtsal inimesel raskest tööst välja puhata!” Ja oli ka neid, kes keset leeke istudes ärevalt hoiatasid: „Ärge mingil juhul majast välja minge! Õues on ju jahe, te võite nohu saada!” See oli pehmelt öeldes veider.

Arutlesime selle üle latet juues ja küllap siiski ka erakordselt maitsvat kooki süües. Mina olin käinud hommikul veekeskuses ujumas, sõber paar päeva tagasi teatris. Mina olin naasnud just äsja Rooma-reisilt, käinud Vatikani galeriides ja esimeste kristlaste maa-alustes katakombides, sõber kavatses samuti lähiajal välismaale sõita. See kõik oli võimalik ainult tänu sellele, et meil oli olemas vaktsineerimistõend, mida igal uksel kontrolliti ja mida meie muretult näitasime. Olime teinud õige valiku, meie elu oli tõesti lihtne ja meeldiv. Saime ainult kaasa tunda neile, kes pole ikka veel oma süste kätte saanud, keda seetõttu mitte kuhugi ei lubata ja kes peavad hulkuma kõledal tühermaal nagu vaesed patused.

Räägitakse, et ka hobuseid on keeruline põlevast hoonest välja viia, nad nimelt kardavad eespool paistvat pimedust. Neid tuleb vägisi sikutada, muidu põlevadki sisse. Eks sedasama üritatakse nüüd teha ka inimestega.

Räägitakse, et ka hobuseid on keeruline põlevast hoonest välja viia, sest nad kardavad eespool paistvat pimedust ega soovi sinnapoole minna. Neid tuleb vägisi sikutada ja tagant torkida, muidu põlevadki sisse. Eks sedasama üritatakse nüüd teha ka inimestega. Pole kahtlustki, et paljudel on tõesti vaktsiinide ees hirm, ei ole ju mõeldav, et jonnitakse lihtsalt kiusu pärast. Inimesed kardavadki veidraid asju. Mul on alati natuke imelik näha, kui keegi kiljub hiirt või ämblikku nähes, selline hüsteeria tühja asja pärast tundub pisut võlts ja teeseldud, aga kindlasti ma eksin. Hiired ja ämblikud paistavadki neile inimestele ohtlikud. Ja mortuusequus-foobid kardavad ketšupit ja chicle-foobid närimiskummi.