Mistahes mõõdupuude järgi ei ole Simpson mingi superisa. Aga ta päriselt üritab. Mis peamine, tal on lastetute meeste ees selge konkurentsieelis.

Kümmekond aastat tagasi ilmus Calfornia ülikooli uuring, kus aastate vältel oli vaadeldud inimeste rahulolu oma eluga. Meetodid olid erinevad, muu hulgas saadeti neile viis korda päevas juhuslikel hetkedel piiparile sõnum palvega hinnata oma meeleolu. Tulemus ei jätnud mingit kahtlust: just meeste seas oli lapsevanematel õnnelikkuse tase märgatavalt kõrgem. Kusjuures naiste puhul selge korrelatsioon laste ja õnne vahel puudus.

Kui arvestada, et eluga rahulolu on üks võtmetegureid, millega tagada parem tervis ja pikem eluiga, võib öelda, et evolutsioon on leidnud viisi, kuidas isadele ka simpsonlikke tundeid tekitavate hetkede eest heldelt tasuda.

Kui lapsed teevad mehed selgelt õnnelikumaks, oleks üksnes loogiline neile veelgi rohkem aega pühendada.

Paraku tõstis koroonapandeemia esile ka selle, millist hinda maksavad selle õnnetunde eest teised. Uuringud üle maailma näitavad, et sunnitud kodusistumise ja eriti koduõppe põhiraskus langes ennekõike naistele. Sama näitab mõttekoja Praxis ülevaade ka Eesti kohta. Ehkki nominaalselt viibisid isad nüüd sunnitult rohkem kodus, jäid nad vaimselt pigem endisele kaugusele. Laste kasimise, toitmise ja harimise eest vastutasid ülekaalukalt emad. Mis sest, et palk tuli (kellel kaugtöö seda võimaldas) endiselt välja teenida.

Head isad, nädalavahetuse pidupäeval on hea mõelda, kas kulutame aega ikka õigetele väärtustele... Võib-olla on tõesti igapäevastressis raske aduda, kui palju lapsed teile tähendavad, aga nemad tunnevad armastust ja pühendumust siiralt ja tugevalt. Isegi kui neid tundeid väljendada sama kohmakalt kui Homer Simpson. Ilusat isadepäeva kogu perele!