ARVUSTUS | "Lahinguväli" sunnib võitlema omaenda mäluga

Paide teatri lavastuses "Lahinguväli" põimub argine ja eluline ühiskondlikuga. Näiteks mäletab eakam osa publikust küllap ka ise, kuidas esimene lennuk kaksiktornidesse lendas, ent laiemalt on see küsimus kultuurimälus, kuidas me jagatud minevikku tajume.

Külalised juhatatakse kõigepealt läbi saali, lava taha. „Mis rida ja mis koht?,“ kõlab uksel. Kindluse mõttes kontrollivad mõned selle telefonist või paberi pealt üle, aimamata, et ehk on etendus juba alanud. Näitlejad saabuvad ja küsimused jätkuvad.
Kuigi kõik järgnevad küsimused algavad samamoodi – „kas sa mäletad…“ – ja lõppevad ühesuguse vaikusega, teevad need erinevaid asju. Mõned sunnivad meenutama, kas koduuks sai ikka lukku. Või triikraud seinast välja. Teised manavad silme ette esimese armastuse, põhikooli matemaatikatunni või nädalavahetuse vanavanemate juures. Kolmandad meenutavad ülekuulamist. Tõepoolest, kus ma siis tol õhtul ikkagi olin ja mida tegin? Just viimaste puhul avaldub eriti selgelt ka küsimuste salakavalus: küsimus millegi mäletamisest kätkeb endas varjatud eeldust asja enda tõeväärtusest. Ma tõesti ei mäleta, mis värvi autode vahele ma enda oma parkisin, aga mitte sellepärast, et mu mõtted oleks mujal olnud. Ma tulin jala, auto polnud minu oma ja äkki saabusin ma üldse nõnda vara, et parkla oli veel tühi.
Ent see polegi oluline. Näitlejad piidlevad publikut ja tiirutavad nende ümber, kuid on ometi nii kaugel. Nad pärivad palju, aga ei taha midagi teada.