Jaak Prozes: noortes soome-ugri lippudes on vanema aja peegeldused
(1)
„Liputraditsioon on suhteliselt uus. Kui minna kaugemale ajalukku, leiab esimesed soome-ugri rahvaste lipu kombed Pugatšovi ülestõusust aastatel 1773-75, mille kandvaks jõuks olid kasakad. Tol ajal hetkel hakkasid Uuralites tekkima tööstused, aga vaba kasakas ei taha olla tehases metalli valutööline, sest siis muutub ta sunnimaiseks. Sel juhul pole ta oma elu ega aja peremees. Ülestõusuga haarati ka marid ja mordvalased. Väeosadel olid rahvusliku tunnuse alusel oma lipud. Maridel oli lipp, millel valge rist ulatus mõlema poole servadeni. Nende tolleaegset lippu teatakse sellepärast, et üks kunstnik maalis selle lahingustseeni,“ jutustab Jaak Prozes soome-ugri rahvaste liputraditsioonide kujunemisloost.
Lipu traditsioonil seosed läänega
Tema sõnul tuleb hõimurahvaste liputraditsioon selgelt läänest ega ole neile rahvastele omane. „Venemaa endagi praegune lipp tuleneb Peeter I ajast ja Hollandi lipu eeskujust. Maailma vanimaks lipuks peetakse Taani lippu ehk Dannebrogi, mis on vahetult seotud Eestiga. Legendi järgi langenud see lipp 1219. aastal siin samas Tallinnas taevast, lahingus eestlastega,“ kõneleb Prozes.
Ent Taani lipp mõjutab teisi Skandinaavia lippe. Näiteks Ukraina lipp jälgib Rootsi lipu eeskuju, samuti peegeldub Rootsi lipp ingerisoomlaste lipus. „Noortes lippudes on vanema aja peegeldused,“ lisab asjatundja.
„Enamik lipu traditsioone on soome-ugri hõimurahvastel üsna uued ja tekkinud viimase 30 aasta jooksul. Venemaa hõimurahvaste lipud on enamasti kasutusele võetud 1990-ndatel,“ tutvustab Jaak Prozes. „Ent mitmed lipud on hoolimata noorest east juba kordi vahetunud. Näiteks Marimaa lipp lausa kolm korda,“ kõneleb soome-ugri ekspert.
Seal on juhtunud nii, et tuleb uus president, kellele senine lipp ei meeldi. „On selline kurioosne juhtum, et ta võttis pastapliiatsi ja joonistas lihtsalt uue lipu. Nende viimane lipp on seetõttu vastuolus heraldika nõuetega. Mari vabariigi lippu ei ole kinnitanud Vene Föderatsiooni heraldika nõukogu. See küll lehvib, aga on vastuolus föderaalse korraga, mis tähendab, et varsti võib juba neljas lipp tulla,“ räägib Prozes.
Rahvuslipp ja territoriaalne lipp
Tema sõnul on kõikidel soome-ugri rahvastel kas oma rahvuslipud või territoriaalsed lipud. „Osad soome-ugri rahvad aktsepteerivad rahvuslipuna ka oma vabariigi lippe, teised mitte. Vadjalastel polegi territoriaalset üksust, on vaid rahvuslipp. Sarnane olukord on isuritel. Samas mõni rahvas aktsepteerib vabariigi lippu kui rahvuslippu. Näiteks komid, kes ütlevad, et vabariigi lipp peegeldab nende rahvuse värve. Roheline on mets, sinine näitab taevast, jumalikke jõude, valge puhtust ja siirust. Sinine viitab samas ka jõgedele, sest Komi on suur jõgede maa. Nagu ikka, on värvidel mitu tähendust,“ kõneleb ta.
Või siis udmurdid, kelle kunstnik on kujundanud lipu, millel päikese märk keskel. „Tegemist on väga sümpaatse lipuga, mille kohta udmurdid ütlevad, et see on vabariigi lipp, väljendades väga hästi ka rahvuslikke huve. Nii kattuvadki mõnel pool vabariigi ja rahvuslipud.“
Erinevad positsioonid
Kui esialgu usuti, et lipud ühendavad ja tekitavad hõimurahvastel rahvustunnet, pole see loodetud mahus teoks saanud, sest rahvaste lippude positsioonid pole võrreldavad Vene lipu positsiooniga ja neid vahepeal lehvitada ei saanudki.
„Probleeme on aja jooksul ikka olnud. Näiteks karjalaste lipp on võime ärritanud ja kui Karjalas on laulupeod, on tehtud takistusi selle lehvitamisel ja levitamisel. Oleneb kohast. Ühtset poliitikat pole, aga aegajalt ärritavad rahvuslipud kohalikke võime ning mõnikord püütakse nende kasutamist takistada,“ räägib Prozes.
Kindlasti ei saa lipud eraldi lehvida, vaid peavad olema koos Vene lipuga. „Mõnikord on rahvusliku lipu lehvitamine aktuaalne. Näiteks tänapäeval keskkonnaküsimustes, kui Komi lipud lehvivad miitingutel. Järelikult on sellel lipul rahvust konsolideeriv toime.“
Rahvad peavad olema nutikad
Soome-ugri hõimurahvastest on lippu enam näha näiteks liivlaste rahvuspühal, mil tuuakse välja Liivi rahvuslipp. „See on ka üks vanematest lippudest, aastast 1923. Kõik rahvad on pidanud tegema kompromisse. Liivlaste kompromiss väljendub selles, et liivlaste lipul on sama valge joon, mis Läti lipul ja neil on ühesugune proportsioon. Teised soome-ugri lipud pole nii pikad. Kuigi liivlased olid eriti 1920-ndatel kultuuriliselt lähedasemad eestlastega, ei võetud siiski meie lipust šnitti, vaid Läti omalt. Liivlaste lipupäev, 18. november, on Läti rahvuspüha. Väikesed rahvad on pidanud olema nutikad. Kui võitlus on kompromissitu, sõidetakse sinust lihtsalt üle,“ tõdeb Prozes ja lisab: „liivlaste lipp kajastab värvikombinatsioonilt seda, mida näeb kalamees merelt tulles: rohelist männimetsa, valget liivariba, kuna Kuramaa rannad on puhtad ja inimtühjad ning sinist taevast. Selline on nende lipu lugu.“
Aja jooksul on mõni soome-ugri hõimurahva lipp ka ära kadunud. Territoriaalne haldusüksus kaob ära ja nõnda ka lipp. Näiteks ühines permikomide autonoomne ringkond Permi oblastiga, tekkis Permi krai ja kadus ära Permikomi autonoomse ringkonna lipp.
Palju on mõtiskletud soome-ugri ühislipu üle, mille on loonud Poola fennougrist Szymon Pawlas. Hinnangud lipu osas on Prozese sõnul olnud positiivsed. „Selle valge taust on soome-ugri rahvaste jaos püha värv, sellel foonil on olulised toonid olemas. Keskne Solarise või päikese märk sobib ka tervikusse. Ühislipp võiks rohkem levida. Täna on see paljuski kasutusel mitteametlikult. See tuuakse välja soome-ugri kultuuripealinnadega seotult ja muude ürituste juures. Ent too põhjamaine lipp võiks olla meie ühislipp,“ usub soome-ugri hõimuliikumise edendaja.
