Õhtupoolik kogupererestoranis. Mina ja mu nelja-aastane tütar õhtustamas, meiega koos mu sõbranna enda sama vana pojaga. Mu tütar on hea isuga, sööb igas asendis ja kõike. Olen tema sünnist saati teadnud, et see on minu hea kasvatuse vili – ma pole temaga iial pidanud toiduga moosima ega seda valima. Toiduaeg on söömiseks ja see reegel ei kuulu vastuvaidlemisele.

Ent sõbranna poeg on tõeline draamaprints. Tema ema on sellega juba harjunud, mistõttu palub teenindajalt juba eos, et enne lauda toomist oleksid pooled elemendid poisi praest eemaldatud. Taldrikul olevast sööb poeg ikkagi vaid üksikuid ampse.

„Poja, palun võta natuke veel. Vaata, ma lasin makaronide kõrvale panna hapukoort nagu sulle meeldib. Ei, see leib ei ole ülejäänud toitu puutunud… Tee ometi suu lahti, proovi natuke.”

Vaatan neid altkulmu ja kujutan ette, kui piinlik sõbrannal on, et ta pole osanud poissi korralikult kasvatada.