Kriisi alguses muutusid inimesed solidaarsemaks, üksteist aidati meeleldi, vabatahtlikud viisid eakatele toitu koju. Üldse oldi üksteise vastu sõbralikud. Kriis justkui liitis inimesi. Kuid kriisi süvenedes õhkkond muutus, tähelepanu pöördus endale. Segadustundest üle saamiseks hakati otsima süüdlasi. Praeguseks on tähelepanu keskendunud vaktsineerimise vastasseisule ja ühiskond on lõhenenud. Mis saab edasi?

Tartu ülikooli sotsioloogia kaasprofessor Kati Orru ütles, et lõhestumise vastu ei ole kiiret rohtu. „Praegune vastasseis vaktsineerimise või muude meetmete pinnalt on ilmselt jäämäe veepealne osa - indikaator ühiskonna lõhedest, mis on pikka aega tulena tuha all vindunud ja nüüd kriisi käigus möödapääsmatuna tähelepanu nõuavad. Praegu ei näe ka häid signaale, et me järgmises laine ajal või hoopis järgmises kriisis sama lõhestumise reha otsa ei astuks," sõnas ta.