Inimeste väsimust ja frustratsiooni võib mõista. Andis ju suvi lootust, et koroonaviirusega võitlemises ollakse lõpusirgel. Sestap on igati loomulik, kui nüüdsete üsna ootamatute, ühiskondlikult põhjalikult läbi rääkimata otsuste tõttu vallandub raev.

Eurooplastel on palju vastamata küsimusi. Kui varem lubati, et vaktsineerimine aitab raskest seisust välja, siis miks on haiglad uuesti üle koormatud? Miks püstitasid ühed riigid, mida äsja kiideti, järgmisel nädalal koroonasse nakatumise rekordeid?

Neile küsimustele on praeguseks olemas päris korralikele teadmistele tuginevad vastused. Alustades sellest, et viiruse deltavariant levibki palju kergemini, kui vaktsiine välja töötades eeldati, ja lõpetades sellega, et kõigist viirusevastastest sammudest on tõhusaim ikkagi vaktsineerimine. Mida suurem osa rahvastikku on kaitstud, seda kindlamalt võib end tunda. Kui peaaegu kõik on süstid saanud, läheb viirusel uute ohvrite leidmine tõesti raskeks.

Olgu meeleavaldused hoiatuseks, et ühiskonna eri osadega suhtlemist tuleb tõsisemalt võtta. Ometi pole vähemuse pahameel põhjus koroonavõitluses järele anda.

Paraku näitavad ka Euroopa koroonakolded, et kõige väiksem kipub vaktsineeritus olema seal, kus usaldamatus üldise valitsemise vastu on kõige suurem. Seal, kus ametlike kanalite ja fakte kontrolliva meedia asemel kannab sõnumeid pigem vandenõuteooriatele läbi sõrmede vaatav Facebook.

Peab tunnistama, et nagu Eestiski, nii on paljude ülejäänud Euroopa riikide valitsuse võime nende ühiskonnarühmadega suhelda alles lapsekingades. Selles valguses hakkab seni kõige karmimaid samme astunud Austria eksperiment olema huvitav. Kas sisuline liikumiskeeld neile, kes pole vaktsineeritud või koroonat läbi põdenud, „veenab”? Või otsene vaktsineerimiskohustus järgmise aasta veebruarist? Milliseid haavu see ühiskonda lööb?

Tark õpib teiste vigadest. Jälgigem mõttega Austrias ja teistes Euroopa maades sündivat, kuid seni jäägem kindlaks esialgu valitud kursile. Näiteks koroonapasside kasutamine näib praegu laias laastus toimivat.