PÄEVA TEEMA | Tarmo Kruusimäe: Eestis on kuni 15 000 hasartmängusõltlast – kasiinod vajavad piiranguid

Tasub selgelt välja öelda, et sõltuvus jääb inimest saatma terveks eluks.

Ühe inimese tragöödiast või tõsisest probleemist võib tõusta ühiskondlik kasu. Eelmise nädala uudis Tõnis Mölderi tagasiastumisest ja selle põhjuseks toodud hasartmängud on aidanud taaskord päevavalgele tõsta hasartmängude sõltuvuse probleemi (Delfi 19.11).

Erinevate hinnangute kohaselt on Eestis 10 000–15 000 hasartmängusõltlast. 2017. aastal läbi viidud uuring maalis "keskmise sõltlase" portreeks keskmise sissetulekuga mitte-eestlasest noore meesterahva. Seega on nii, nagu mitmete teiste sõltuvushaiguste (alkoholism, narkomaania) puhul, ohvriks ennekõike mehed. Selle sõltuvuse hinda tunnevad omal nahal tihtipeale paraku ka sõltlase lähikondsed ning ennekõike pere. Kui inimene ei saa õigeaegset abi, kuhjuvad võlad ning nende tagasimaksmiseks ei jää muud üle, kui taaskord mängupõrgusse või siis kiirlaenufirmasse pöörduda.

1990. aastate keskpaiku Eestis õitsele puhkenud hasartmänguturg ei ole enam samasugune metsik lääs nagu varem ning (illegaalsete) mängukohtade arv on vähenenud. Mäletan, kuidas me Tallinna linnavolikogus 2000ndate aastate algusel kasiinode arvukuse piiramist arutasime. Tänapäeval tungivad aga üha enam peale virtuaalsed mängupõrgud. Kui varem oli sõltlasel võimalik mängurlusest eemale hoida nii, et ta kasiinosse ei astunud, siis täna piisab ainult kodus arvuti või mobiiliekraani taha istumisest. Õhtuti telekat vaadates või internetis surfates on raske mitte märgata eri veebikasiinode või spordiennustusportaalide reklaame.

Kuidas me neid 15 000 sõltlast siis aitame?

Esiteks tasub selgelt välja öelda, et sõltuvus jääb inimest saatma terveks eluks. Sageli vallanduvad uue mängukihi stress või probleemid isiklikus elus. Neid asju vältida ei ole võimalik ning seetõttu on väga oluline, et inimesel oleks olemas perekonna, lähedaste või sõprade tugi, kes oleksid valmis teda aitama. See on üksikisiku tasand, kuid ka riik saab nii mõndagi teha.

Täna saab sõltlane seada MTA veebis endale mängimiskeelu. See keeld aitab aga ainult nendes kasiinodes ja mänguportaalides, millest on Eesti riigil ülevaade. Seega tasub panustada rahvusvahelisse koostöösse ja tehnilistesse lahendustesse, mis aitaks seda piirangut rakendada ka teiste riikide hallatavate veebisaitide puhul.

Sama olulised on kindlasti ka reklaamipiirangud. Ettevõtjate loogikast on lihtne aru saada – mida rohkem inimesi hasartmängudega tegeleb, seda suurem tulu kasiinole. Samas kaasneb sellega ühiskondlik kulu ning sellest lähtuvalt kehtivad ka karmid reklaamipiirangud – alkoholi- ja sigaretireklaame me teleekraanidel enam ei näe. Miks peaksid olema võimaldatud hasartmängureklaamid?

Kolmandaks vajame põhjalikku tugisüsteemi, et sõltuvusega inimesi aidata. Võtame kasvõi alkoholisõltlased, kelle jaoks on olemas mitmeid eri programme, psühholoogiline tugi ning palju muud. Samamoodi on Eesti teinud edusamme narkomaania vähendamise suunas. Hasartmängusõltuvust aga ühiskonnas laiemalt ei teadvustata ning professionaalset abi selleks võib taga otsida tikutulega. Siinkohal peaks riik tegema olulisi muudatusi – sõltuvushäiretega inimese õigeaegne ravi ja toetamine aitab hoida meie suurimat vara – Eesti inimest.