Kolonel Aivar Jaeski: riigikaitsest on saanud püha lehm, keda ei kritiseerita. Võtan endale vabaduse seda muuta
(153)
Eesti saadab Poola piirile 100 kaitseväelast! Sõprade aitamine on püha asi, seda ei saa seada kahtluse alla. Mul pole isiklikult midagi selle vastu. Liitlasi peab aitama, eriti kui nad ise küsivad. Samas kui vaadata viimaseid kaitseväega seotud sündmusi, siis tekitab see solidaarsuse akt rida küsimusi.
Eesti ajakirjanduses on kirjutamata reegel, et kõik, mida kaitsevägi teeb, seda ei kritiseerita. Riigikaitse teema on püha lehm seda ei tohi puutuda. Mine tea, mis siis veel saada võib, meie iseseisvus võib vankuda ja vabadus ohtu sattuda. Ajakirjanikud esitavad hambutuid küsimusi ja saavad ümaraid vastuseid. Kaitseväe tugev teavitustiim hoiab alamakstud meedia oma positiivsete pressiteadetega kursis kaitseväe asjadega.
See on viinud riigikaitse juhid sellisesse mugavustsooni, kus neil on tekkinud puutumatuse tunne. Nad arvavad, et neile on kõik lubatud. Endise kaitseväelasena võtan endale vabaduse ja vaevaks esitada mõned küsimused, mida ajakirjanikud ei julge/oska/taha/viitsi esitada, seda just viimase uudise valguses.
1. Tuletame meelde, et kaitseväe eelarve on nii pingeline, et neil ei jätkunud raha enam orkestrile ja kaplanaadile palga maksmiseks. Mundritega on samuti kitsas, presidendi palee ette pole sõdurile muud selga anda kui laiguline metsajope.
Võitlus pingelise eelarve pärast päädis sellega, et orkestrantidest tehti tsivilistid, kel küll õigus mundrit kanda, aga palka vähendati poole võrra. Kaplani teenistus kaotati täielikult. Ümmarguselt 50 inimese palgaraha hoidis riik kokku, vallandatud ohvitseride, allohvitseride arv on riigisaladus. Mundrite osas alles uue presidendi tulekuga sai auvahtkond vormid tagasi.
Riigieelarve täitmise aruande järgi aastal 2019, mil veel suudeti orkestrile ja kaplanitele palka maksta ja vahipataljoni ajateenijatele paraadmundreid muretseda, oli kaitseministeeriumi haldusala eelarve 582 317 488 eurot. Aastal 2020 kasvas eelarve 631 319 262 euroni. Aastal 2021 on eelarve samuti kasvanud 646 miljoni euroni, aga millegipärast seal raha enam kaplanaadile ja orkestrile ei jagu.
Samas nüüd aasta lõpus on järsku kaitseväel tekkinud raha täiendavateks kuludeks, et maksta täiendavat palka erakorralisele reservõppekohunemisele kutsutud reservistidele ja lisaks sellele veel lähetustasu Poolasse saadetavatele ajateenijatele (suurust ei mainita) tegevväelastest sõdurile 75 eurot päevas, allohvitserile 80- ja ohvitserile 100 eurot päevas. Kust tulid need täiendavad ressursid üleöö? Ma eeldan, et riigi kriisireservist (kahjuks pole seda kusagil mainitud) või siiski kasutatakse ära inimeste vallandamisega tekkinud ”ülejäägid”?
2. Eelmine aasta oli COVIDi aasta ja vähendatud kujul viidi läbi terve rida õppekogunemisi, mis tegelikult jättis kaitseväele suure koguse palgaraha üle, sest reserviste ei kutsutud välja ja nende saamata jäänud tulu ei pidanud kompenseerima. See taaskord tekitab küsimuse: miks otsustati orkestri ja kaplanaadi kaotamise kasuks?
Endise väeosa ülemana, kes haldas väeosa eelarvet, tean, et eelarves personalide kuludes olev raha on kasulikum aasta lõpuks ära kulutada, sest vastasel korral järgmine aasta saad vähem vahendeid. Kõige lihtsam on see preemiatena välja maksta. Vaadates endise peastaabi ülema kindralmajor Veiko-Vallo Palmi palgaandmeid, oli tema sissetulek 2019. aastal 52 174,58 eurot, mis kasvas 2020. aastal 54 331,35 euroni ehk siis kasvas 2156,77 eurot. Abiks seegi sel raskel ajal. Kas siit võib järeldada, et lahti lastud inimeste palgaraha jaotatakse sõbralikult kaitseväe juhtkonna vahel?
Selle tekkinud tegevuskulude ja palga ”ülejäägi” kulutamist kirjeldab ka kaitseväe pressiteade, kus lubatakse maksta 1000 eurot preemiat nendele ajateenijatele, kel autojuhiload juba olemas.
3. Ajast, mil ma Rahuoperatsioonide keskuse ülem olin ja missiooniüksuste eest vastutasin, mäletan diskusiooni sõdurite välismaale lähetamise teemal. Seisukoht oli, et Eestist välja me ei saa saata kedagi ilma tema vabatahtliku nõusolekuta. Eriti suurt kõhklust tekitas seadustega kaitsmata ajateenija välismaale saatmine, sest nendel puudus sissetulek, mille alusel õnnetusjuhtumi kompensatsiooni arvutada.
Seepärast ESTPAT ehk Scoutspataljon saigi komplekteeritud professionaalidest. Ma pole kuulnud, et ajateenijate osas oleks see seadusetus tänaseks parandatud. Seaduste osas on pidevad muudatused ja reformid viinud selleni, kus vahepeal isegi puudus kaitseväel sisemäärustik. Ma pole kindel, et rõhutada reservväelaste ja ajateenijate saatmist välismaale on õige. Omal ajal me rõhusime sellele, et kõik välismissioonile saadetavad on vabatahtlikud! Kas see vabatahtlikkuse nõue enam ei kehti?
4. Kaitsevägi vallandas 46 teenistujat/professionaali seoses sellega, et neil polnud ette näidata vaktsineerimise tõendit. Kohtuasjad nende ennistamiseks käivad, aga inimesed on süsteemist väljas. Samas reservõppekogunemisel mitte osalemist ei saa põhjendada vaktsineerimistõendi puudumisega. Vaktsineerimata reservistid kõlbavad teenistusse, elukutselised, kes vaktsineerimata, ei kõlba teenima! Kellele elukutseliste kaitseväelaste vallandamine on kasulik?
5. Veiko-Vello Palm oma ERR-i artiklis toob välja, et Eesti "sõjaväe" (Palm on uue termini kasutusse võtnud, vanasti räägiti ikka Kaitsejõududest ja kaitseväest) suurus on 25 000 kaitseväelast. 2013.–2014. aastal, endise kaitseväejuhataja, tänase eurosaadiku Riho Terrase poolt läbiviidud reform vähendas oluliselt Eesti kaitseväe sõjaaja struktuuri ja fokuseeris arengu kahele brigaadile, (millest ühe lubab kindralmajor Palm anda NATOle).
Reformi käigus kaotatud maaväestaap, mereväestaap ja kaitseringkonnad tõid kaasa ligi 100 vanemohvitseri lahkumise kaitseväest, mis omakorda vähendas meie võimekust panustada NATO staapidesse ja asutustesse. Tõestuseks on näide kaitseväe loobumisest NATO strateegilise kommunikatsiooni kompetentsikeskuse asedirektori kohast, seda täidab nüüd tsivilist. Paljud endised ja praegused vanemohvitserid on kahtluse alla seadnud meie võimekuse kahest brigaadist üle jäänud reservstruktuuri kompaniist kõrgema juhtimisvõime.
Peale kahe brigaadi on meil palju rühmasid, võibolla ka kompaniisid, aga kõrgema tasandi juhtimine puudub. Kaitseväe juhataja kindralleitnant Herem, suure metsavendluse huvilisena peaks olema lugenud, kuidas väikesed metsavendade grupid lihtsate vahenditega ükshaaval hävitati! Kaitseringkondade kaotamisega hävitati täiendava kolme brigaadi juhtimisvõimekus. Brigaadi peavad juhtima vanemohvitserid, keda sa ei saa võtta tänavalt, nad peavad kasvama süsteemi seest. Kahjuks pole hetkel kaitseväe juhtkonnas meest, kes julgeks Terrase-Heremi-Palmi vigu parandada.
6. Kaitseeelarves on rida, kuhu on kirjutatud "Liitlaste kulud". Kui teenisin NATO peakorteris, siis oli põhireegel see, et sõjalised kulutused, mida riik teeb, võtab ta enda kanda. Ehk siis tekib küsimus: mis täiendavaid kulusid seoses liitlaste siin olekuga Eesti riik teeb? Meil endil jääb raha puudu, et inimestele palka maksta, tegeleme kaitsevõime pideva optimeerimisega, aga liitlastele maksame peale, isegi kui see tegelikult vajalik pole. Kas see on kaitseministeeriumi ametnike ebakompetentsus või on mingid eritingimused selle taga?
