ARVUSTUS | Elust võõrandunud ametnike absurditeater
(1)
Naljaga pooleks võiks öelda, et Rakvere teatris algas jõuluhooaeg sedapuhku juba oktoobri alguses – nimelt esietendus 5. oktoobril Hendrik Toompere „Kasvatushoone”. Toimub lavastuse tegevus ju esimesel jõulupühal, taustal mängib ajuti jõulumuusika ja laval ukerdab isegi miniatuurne Jõuluvana. Jõululavastusele omast lihtsust ja helgust aga Toompere teosest muidugi ei leia. Vastupidi, tegu on sisusügava ja tumeda tragikomöödiaga, süsteemselt sumbunud (riigi)juhtimise metafooriga.
Jõuluteemat ei peaks ma Harold Pinteri kirjutatud „Kasvatushoone” näidendi puhul siiski ebaoluliseks – kas või seetõttu, et jõulude paiku võimendub inimestes tihti ebaharilik rituaalsus ja rutiinsus ehk soov tegutseda nii, nagu varem on alati tegutsetud. Seejuures paistab rituaalsus ja rutiinsus ka „Kasvatushoone” tegelaskonda väga hästi iseloomustavat. Neile meeldivad reeglid ja korrapära, nad vajavad süsteemi ja hierarhiat.
Tuttavlik pühade meeleolu põrkab lavastuses otsemaid kokku ametnike külma tööpäevaga, mille kohta võiksid Pinteri kaasmaalased öelda business as usual.
