1x
00:00

Muidugi on 2021. aasta üllatus kohe Mõjukate tabeli tipus – sinna ei platseerunud minister või president, vaid hoopis Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Urmo Soonvald tõdes seda vaadates, et ajalugu teeb tõesti hüppeid ja vingerpusse.

„Kui hääletasime, valisime ja arvutasime, siis minu esimene mõte polnud see, et miks ta seljatas Kaja Kallase, Tanel Kiige või Jüri Ratase, minu esimene mälupilt läks tagasi aastasse, kui ilmus kaitsepolitsei aastaraamat, kus tänane kõige mõjukam oli seal ära toodud vist kohtumas Vene saatkonna töötajaga. Kui oleks siis küsitud, kas temast võib saada Eesti mõjuaim inimene, siis oleks kõik välja naerdud. Vaadake, mismoodi ajalugu teeb hüppeid ja vingerpusse!“ rääkis Soonvald.

Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetaja seletas, et Kõlvarti tegid mõjukaks sõltumatus ja julgus. „Ta oli seda 2020. ja 2021. aasta otsustes. Sõltumata valitsusest on ta seda kritiseerinud. Viimases kahes valitsuses on tema erakonnakaaslased sees ja ta on julgenud teha Tallinnas otsuseid, mis talle tunduvad õiged. Antikangelasest on saanud kangelane mõne aastaga,“ nentis ta.

Merili Nikkolo tõi välja Kõlvarti võime muutusi ellu viia. „Tema puhul pole küsimus viimases aastas, ta on ikkagi viimastel aastatel näidanud ennast tugeva juhina. Ta on teinud muutusi, teinud neid Tallinna linnavalitsuse struktuuris, julgenud vastuvoolu ujuda, teinud koolidega seoses otsuseid ja võtnud vaktsineerimisega seoses härjal sarvist. See on paistnud silma,“ rääkis Nikkolo.

Eesti Ekspressi peatoimetaja lisas, et Kõlvart paistab välja ka oma rahuliku esinemisega, kus udujuttu ei aeta. „Tema intervjuusid ja debatte on tore vaadata, sest ta on rahulik ja kindel. Tundub, et sulle ei aeta poliitilist ümmargust juttu. Laupäeval küsiti temalt ühes intervjuus, et kuidas Jevgeni Ossinovski saab Tallinna volikogu esimehena hakkama. aus vastus oli: „Ei tea.“.“

Tarmo Paju aga tuletas meelde äsja toimunud kohalike valimiste tulemusi. „Võime numbritesse ka minna, oli ka valimiste aasta. Kui vaatame kõik kandidaadid üle, siis üks kõrgub teiste kohal ehk on pika puuga eespool. Aga huvitavam ja olulisem argumentatsioon läheb tagasi sinna, millele Urmo viitas – mulle meenub Eesti Päevalehe koroonakonverents, kus joonistus asi selgelt välja. Ühel teljel olid seal erasektori esindajad, Paavo Nõgene on neid esindanud jõuliselt, kuid on põrganud ministeeriumite ja valitsuse omavahelise suutmatuse vastu millegi kokku leppida. Ja siis asjad ei juhtu, öeldakse, et ei saa midagi teha. Kuud mööduvad ja siis öeldakse, et ikka saab midagi teha. See oli läbiv joon. Mihhail Kõlvartil on samamoodi. Kui koolidega seoses haridusministeeriumis ei suudeta midagi konkreetset otsustada, siis järgmisel hetkel keegi kuskil allpool, antud hetkel Tallinna linnas, tuleb ja teeb need otsused ära. Paneb koolid kinni, kui tunneb, et on vaja,“ rääkis Paju.

Kui Kõlvart nüüd nii kõrgel kohal on, edestades inimesi, kellel peaks palju rohkem võimu olema, et oma soove ellu viia, siis on järgmine loogiline küsimus, mis on tema tulevik? Kas tal on eeldusi ise nüüd kõrgemale liikuda või jääbki püüdma mõjukust Tallinna linnapeana?

Siin langesid stuudiokülaliste arvamused kokku Kõlvarti liikumise suuna osas, kuid tekkis erimeelsus, kas Eesti ühiskond oleks valmis vene keelt emakeelena kõnelevat inimest nii kõrget sihti püüdes ikka toetama.

Urmo Soonvald märkis, et Kõlvartil on arenguks kaks varianti. „Üks võimalus on see, et ta jääb seisma, nagu Paul Keres oli kogu aeg number kaks. Erinevus on see, et Paul Keres tahtis saada number üheks, aga tal ei lastud seda. Küsimus on, kui palju on Kõlvartil tarkust ja ettevaatamisvõimet. Mis ta järgmine samm saab olla – partei esimeheks? Ja siis peaministriks või peaministri kandidaadiks. Aga see tekitaks Eestis uue olukorra, peaminister oleks vene keelt emakeelena kõnelev inimene. Kuigi ta räägib korralikku eesti keelt ja ma ei taha kahelda meeluses, siis ettenägelikud inimesed ei kiirusta sellise sammuga. Võimalik, et ta laseb veel küpsetada Tanel Kiike, Kadri Simsonit erakonna esimehe ja peaministrikandidaadina. Tal ei ole kiiret selle ametiga,“ arvas Soonvald.

Ta märkis aga, et Kõlvartil on oluline omadus: ta tahab tegutseda. „Välistan seega riigikogu ametikoha, välistan kultuuriministri ja muud ametikohad. Ma arvan, et kas ta sõidab tükk aega veel linnapeana või läheb va banque, kui teab, et saab peaministriks. Aga see tekitab küsimusi, mida pole Eesti ühiskonnas varem räägitud, et vene keelt kõnelev inimene saab võimu hierarhias väga kõrgele. Kõlvartiga seoses ma arvan, et see tekib. Tema järgmine loogiline samm on saada minu arvates erakonna esimeheks ja peaministriks,“ uskus Soonvald.

Tarmo Paju vaidles aga vastu ja küsis, kas inimese rahvus on päriselt veel ikka nii suur küsimus? „Kuskil on poliittehnoloogid, kes oskavad paremini hinnata, kas see on ikka veel aastal 2021, 2022 või 2023 päriselt küsimus – see piisavalt suure osa Eesti inimeste tõrge justkui nagu vene keelt emakeelena kõneleva inimese saamise suhtes peaministriks. Loogika ütleb, et see aeg võiks ju juba möödas olla,“ märkis Paju.

Kuid Soonvald leidis kohe, et eelkõneleja läheneb küsimusele liiga ratsionaalselt. „Avalikkuse jaoks suuri teemasid toovad välja marginaalsed teemad, grupid. Ma arvan ka, et pole enam palju inimesi, kes rahvust küsimuse alla seavad. Aga piisab, kui tuleb Kristen Michal, legendaarne Urmas Reinsalu ja ütleb, et kuidas nüüd nii, kas sellist Eestit me tahtsimegi – lihtsustan nende retoorikat – siis me hakkame selle üle arutlema. Aga jah, üldiselt on Eesti ühiskond valmis selleks,“ seletas Soonvald, miks Kõlvarti puhul arutelu ühiskonnas tekiks.

Kuid Delfi ja Päevalehe peatoimetaja juhtis tähelepanu, et kuigi Kõlvart võib tahta liikuda tasa ja targu, siis asjad võivad areneda kiiremini temast endast sõltumata. „Tema järgmine samm ei pruugi olla ka tingitud üldse temast endast. Aastal 2023 on riigikogu valimised ja oletame, et Keskerakonnal läheb seal halvasti. Siis nagu igas normaalses erakonnas võtab Jüri Ratas vastutuse ja astub tagasi. Siis võib olla juba 2023. a kevadel Keskerakond küsimärgi ees. Tanel Kiik? Ta kunagi ehk tahtis, aga on koroonapadrunitest auklikuks lastud. Kes seal täna veel on, kes tahaks, aga ka suudaks? Siis võib see valik tulla Kõlvarti jaoks palju varem, kui ta ise tahab seda,“ leidis Soonvald.

Saates käsitletakse veel mitmeid mõjukate nimekirja eri tahke. Näiteks, kuidas seletada, et pigem suure otsustamatusega silma paistnud peaminister Kaja Kallas ning tervise- ja tööminister on platseerunud vastavalt mõjukuselt teiseks ja kolmandaks. Külalised annavad sellele huvitava selgituse – mõjust võib tekkida ka vastumõju, mistõttu ei saa üks ega teine oma tahtmist.

Paratamatult on mõjukate seas palju koroonakriisi tahkudega tegelenud inimesi nagu teadusnõukogu liikmed. Kuid samas on ühiskond näinud n-ö oma peaga mõtlemise lainet – nende liidritest on aga tabelis vaid Varro Vooglaid, miks siis mitte teised?

Lisaks muidugi on olnud majanduse mõttes huvitav aasta, mida peegeldab ka mõjukate tabel. Eesti ettevõtjad on olnud edukad kodus ja üle ilma, II pensionisammas tehti vabaks ja ühiskonda on tabanud investeerimisbuum. Ka vaieldakse stuudios selle üle, kas mõjukam peaks olema Anett Kontaveit või Eesti kuldne epeenaiskond.

Saate lõpus aga kuulake, mida ennustavad tippajakirjanikud endisele ja praegusele riigipeale. Kas Kersti Kaljulaid võib järgmisel aastal olla hoopis veel mõjukam kui sel aastal? Kuhu kohale võiks platseeruda värskelt presidendiks saanud Alar Karis, kes sel korral veel kõige mõjukamate sekka ei pääsenud?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid