Vilja Kiisler: Kaja Kallasel tuleb üles leida oma sisemine tõbras ja õppida kaklema

Peaminister Kaja Kallas on viimasel ajal tappa saanud nii omadelt kui ka võõrastelt, nii asja eest kui ka ilmaasjata. Suures joones on Kallas teinud õigeid otsuseid, aga ta pole õige poliitik. Ta ei oska mudas püherdada, lähivõitluses rusikaid tarvitada ja sõnnikuhunniku otsas kuke kombel kireda, ent poliitikas on need oskused kahjuks hädatarvilikud.

Kui Eesti poliitika dinosaurus, kõige pikaaegsem peaminister Andrus Ansip saates „Vilja küsib” oma erakonnakaaslasest peaministri pihta paugutama kukkus, nii et stuudio seinad värisesid ja oravate südamed lööke vahele jätsid, keksisid jalalt jalale paljud eba- ja libaoravadki, mitteoravatest rääkimata. Näe, lõpuks ometi ütleb keegi omadest Kajale näkku, et ta ei sobi peaministriks. Mis ta sinna ronis üldse! Ise tahab kangesti, aga välja ei tule! Karjas kärkimist, kisendamist ja kaagutamist on kuuldud kohutavas koguses, nõnda et Eesti Ekspressi lugu mõjus nagu kosutav vihmasabin vihavaenust kuivanud kõrbes. Muu hulgas seadis see õiglasesse valgusse nii mõnegi fakti, mida Kallase põrmustamiseks on korduvalt kasutatud. Ent Eesti ühiskonna baashoiakuid üks tasakaalukas ja mõistlik ajakirjanduslik tekst ei pööra.

Mulle jääb vist eluks ajaks silma ette, kuidas nägin viimati rongisõidu ajal keset vagunit harkisjalu pahurdavat mehepoega Kallast manamas: ei sobi see Kaja, sest ta on naine! Jüri Ratas peaks peaminister olema, tema on mees. Vastutahtsi kuulajaks sattunud vagunisaatja-piletimüüja ei kostnud suurt midagi, noogutas-koogutas niisama kaasa. Ajasin huviga kõrvad kikki, lootes enamaid argumente kuulda, ent pikemat sorti jorus ei lisandunud ainsamatki. Ma ei räägiks sellest, kui see poleks representatiivne, kordunud paljudes variatsioones nii avalikus ruumis, sotsiaalmeedias kui ka silmast silma kõnelustes. Paljudel Kaja Kallase kriitikutel muid argumente ei ole. Suur osa oravate endagi elektoraati leiab, et riiki juhtida tohib ainult mees. Ah et miks? No sest peaminister peab olema mees, kõik. Võime vaid ette kujutada, kui laialdane oleks selline suhtumine siis, kui Kersti Kaljulaid poleks viie aasta jooksul presidendina neid porivalle ja kiviseinu järjekindlalt maha sõitnud.