NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: jõnglase taltsutamine
Vahel tundub, et mõni inimene on sündinud valel ajal, sest tal on omadusi, mis mõjuvad mingil epohhil naeruväärsetena, teisel aga sangarlikena. Näiteks vankumatu kangekaelsus võis 1940. aastatel olla äärmiselt lugupidamist vääriv: kujutame elavalt ette meest, kes keeldub vallutajatega kompromisse tegemast. Ta ei eemalda oma majalt Eesti lippu, ei riputa seinale Stalini portreed, ei astu kolhoosi ega ole nõus hääletama kommunistide poolt. Säärase trotsliku käitumise eest võib teda oodata surm või Siber, aga ta ei löö põnnama, vaid jääb oma põhimõtetele kindlaks. Ja teised noogutavad teda meenutades lugupidavalt pead ja ütlevad, et tegemist oli aatelise ja vapra inimesega. Teda seatakse tulevastele põlvkondadele eeskujuks ja tema majal avatakse mälestustahvel.
Jah, ma pean siinkohal silmas Vana-Kalamaja tänaval asuva MÉM Cafe tramburaid. Iseenesest on ju kiiduväärne, kui inimestel on põhimõtted, millest nad pole nõus taganema, tulgu või surm. Kuid siiski on vaks vahet, kas pannakse vastu näiteks okupandile ning kaitstakse oma kodumaa sõltumatust ja rahvuslikke aateid või ärbeldakse millegi nii tühise üle nagu õigus müüa kaneelisaiu ilma klientidelt vaktsineerimistõendit nõudmata. See tuletab meelde mõnda kompleksides vaevlevat teismelist, kes teatab, endal häbipisarad silmis: „Ma pigem suren, kui panen selga sellise vanamoodsa palitu!” Või väikest last, kes hüsteeriliselt kisendab: „Ma ei söö mitte mingil juhul õuna, mida keegi on katsunud!”
Tõsi, praegu on MÉM Cafes toimuv suur uudis ja kõmiseb nagu vana pada, mida kaikaga taotakse. Asjaosalistele endile kindlasti tundub, et tegeletakse millegi tähtsaga.
Bill Brysoni raamatus „Üks suvi”, mis äärmiselt haaravalt iseloomustab Ameerika 1927. aasta elu, kirjeldatakse paljude tõeliselt ajalukku läinud seikade ja inimeste kõrval ka üht Kelly-nimelist meest. Too Kelly ronis 7. juuni hommikul ühe hotelli katusel olnud 15 meetri kõrguse lipuvarda tippu ja jäi sinna 12 päevaks. Seal ta magas ja sõi – küll mitte tahket toitu, vaid piima, puljongit ja kohvi, mida talle köiega üles saadeti. Ta suitsetas ka neli pakki sigarette päevas.
Ülevast vastupanust, millest järeltulevatele põlvedele pajatatakse ajalooõpikus, saab koomiline uudis mõnes internetiportaalis.
Inimesed maksid 25 senti, et minna hotelli katusele ja härra Kellyt vaadata, ihnemad aga jõllitasid teda alt tänavalt, tekitasid liiklusummikuid, lükkasid ümber tarasid ja tampisid segi lillepeenraid. Küllap pidi sekkuma ka politsei, täpselt samamoodi nagu praegu Vana-Kalamaja tänaval.
Võib ju küsida, kas politseil ei ole tõesti midagi muud teha kui takistada saiaküpsetajate tööd. Aga selles küsimuses ei kõla etteheide politseile. See on umbes samasugune küsimus, mille võiks esitada kooliõpetaja, kes soovib seletada lastele matemaatikaülesannet, aga peab selle asemel taltsutama tagapingis lolli mängivat jõnglast. „Kas mul tõesti midagi targemat teha ei ole...” ohkaks väsinud pedagoog sel puhul.