Üks kõige jõhkramaid tõuse puudutab maagaasi. Talvel tähendab see paljudes kodudes soojust. Ehk teisisõnu on tegemist sundkulutusega. Näiteks mõned tarbijad, kes olid kevadel sõlminud aasta lõpuni lepingu 0,16 eur/m3 kohta, said nüüd uue pakkumise 0,715 euro peale (otsa võrgutasu, käibemaks jne). Igaüks võib arvutada, kui mitu korda tuleb sel juhul lihtsalt toa soojas hoidmise eest välja käia. See pole inflatsioon, vaid tsunami.
Mõõdukamad hinnatõusud ootavad aga ees kõigis valdkondades. Toidutootjad räägivad kui ühest suust põhikaupade hinnatõusust kuni viiendiku võrra. Korralik jahmatus peaks ootama ees juba jaanuaris.
Elektrihinnad on võtnud sama tarbimise juures kordades suurema noosi rahakotist juba septembrist-oktoobrist alates ning puudub põhjus loota, et nad enne kevadet oluliselt alla tuleksid. Ehk siis just külmal ajal, mil elektrit võib enim vaja minna, on ta ka kõige kallim.
Pole vaid turuloogika
Turuloogika, võiks öelda. Kui nõudmine läheb pakkumisest kõrgemaks, siis hind tõuseb. Aga teisalt võib ka öelda, et hinnatsunamist tingitud šokk nii majandusele kui inimeste ebakindlusele läheb maksma liiga palju, et riigina seda endale lubada. Globaalsel tasandil on just järsult kasvanud energiakandjate hinnad toonud varasematel aastakümnetel kaasa majanduslangusi. Päris kindlasti söövad nad ära päris palju sellest potentsiaalist, mida koroonast taastumine võiks anda.
Pealegi ei allu energiakandjad üksnes turuloogikale. Nagu majandusekspert Raivo Vare Päevalehele elektrihinna järsu tõusu valguses kinnitas, kasutas Venemaa ära Euroopa viga ja järsult kasvanud nõudlust Aasias. Ajal, mil gaasiladustusmaardlad olid Euroopas vastutustundetult tühjaks tõmmatud, tekkisid ka Gazpromil „ootamatud raskused". Nüüd on Venemaa asunud viimaks Euroopale gaasi juurde andma, kuid sellel on oma, poliitiline hind.
Igal juhul ei saa mööda vaadata, et ehkki maagaasi hind ei paista rohkem enam kerkivat, on ta Euroopas neli korda kõrgem kui aasta tagasi (samasugune hüpe on ka mujal maailmas). Gaasist sõltub omakorda elektrienergia tipptunni hind. Elekter on aga sisendiks paljudele kaupadele. Nõiutud spiraal.
Riigikogu otsustagu
Mida ette võtta? Elektri puhul otsustas valitsus juba vähendada võrgutasusid ajutiselt poole võrra. Tegemist on üsna kalli meetmega, kuid mitmekordse hinnahüppe korral mitte väga efektiivsega. Ekstra kompensatsiooni maksab valitsus ka vähekindlustatud peredele (ehkki IT-rakendus selle taotlemiseks on piinlikult takerdunud).
Mingid taolised meetmed on võimalikud ka gaasišoki vähendamiseks. Erinevate võrgutasudega mängimisest suurema efekti annaks näiteks käibemaksu (ajutine) langetamine. See vajaks riigikogu panust. Ja õigusega. Just parlament peaks praegu pakkuma välja, kuidas praegune jahmatus võimalikult valutult üle elada.
Me kõik saame aru, et pikas perspektiivis ei saa energia tarbimisele peale maksta. Kuid praegu pole ka normaalne majandusolukord, et jätta kõik „turu kätte". Tuleks kaaluda IT-lahendusi, mis suudaksid viia toetusi just neile, keda energiahinna tõus kombinatsioonis varasema majanduskriisiga kõige valusamalt tabanud. Võimalik, et isegi toetada ajutiselt keskklassi, vältimaks uusvaeste teket.
Muidugi tuleb kriis pikas vaates kasutada ära selleks, et kohaneda. Võtmesõnad on teada. Soojustamine. Taastuvate energiaallikate laialdasem kasutuselevõtt. Kütmisvõimaluste mitmekesistamine.
Praegu tuleb siiski talv üle elada. Need õnnelikumad, kelle kütteliik on odavam, võivad aidata läbi maksude küll neid, kes avastavad järsku, et just neid soojendav energiakandja on teinud hüppelise tõusu. Sama tähtis on aga tõesti kinnitada, et need sammud jäävad ajutisteks, ühekordseks talve solidaarsusmeetmeks.
