Kuidas on uue koduteatriga kohanemine läinud?
Tänan küsimast, hästi! Rääkisime dramaturg Mehis Pihlaga ükspäev, et Draamateatris on nii palju erinevaid inimesi, et ei saagi öelda, et see oleks mingit kindlat, ühte nägu. Või et see või teine näitleja esindab Draamateatrit. Siin on nii palju erinevaid inimesi, mõtteid, saale, lavastajaid ja võimalusi. Nagu teatrijuht Rein Oja on öelnud: igaühele midagi, aga mitte kõigile kõike. On paljut, millega tutvuda, see on põnev aeg.


Pärast NO99 kinnipanemist oled elanud aastaid vabakutselise näitleja elu ja sinna jäi ka koroonaaeg. Kas see vabakutseliste jaoks eriti keeruline aeg tekitas soovi liituda kindla teatriga?
Sellest pole sugugi patt rääkida, see on väga vajalik teema. Mul oli küll veidi teine olukord, sest olin lastega kodus ega otsinud aktiivselt tööd. Olles näitlejate liidu liige, olles olnud selle liidu juhatuses, siis tean, et vabakutselistel oli eelmisel kevadel väga-väga raske. Kõik kadus päevapealt. Samas, repertuaariteatriga liitumise põhjuseks on näitlejatel enamasti ikkagi soov töötada nende konkreetsete inimeste, teemade, materjalidega, mis teatrisse tööle tulles ees ootavad.
Hendrik (Toompere jr – toim) tuli minu juurde pärast Semperi-Ojasoo lavastatud „Kuritööd ja karistust”, mis esietendus aasta tagasi Draamateatris, ja küsis, mida arvaksin trupiga liitumisest. Nimetas paar järgmist tööd, mis on tulemas. Olen ütlemata rõõmus, et olin saanud oma lastega meile sobivas rütmis kodus olla ja siis õigel hetkel avanes võimalus jälle erialaste mõtete realiseerimiseks.
Kuidas sul kui kahe väikese lapse emal töö- ja pereelu ühendamine õnnestunud on?