Nüüd on lisandunud uudised elektri hinna kohta. Meile antakse teada, kui palju elekter homme maksab, mis kellaajal on see suhteliselt odav ja millistel tundidel purustatakse seni ulmelisena tundunud rekordid.

Mis viga, kui selline info oleks ka spordikommentaatoritel, kes siis saaksid meile võidukalt teatada: homme kella 11 ajal puruneb kaugushüppe maailmarekord, aga kell 18 püstitatakse uus rekord tõstmise kärbeskaalus!

Erinevalt ilmateatest, mille alusel võid otsustada, kas minna järgmisel päeval õue särgiväel või panna selga kasukas, pole elektri hinna kõvera teadustamisest suurt abi. Muidugi, kui hirm ülikõrgete hindade ees paaniliseks paisub, siis on teoreetiliselt võimalik kõik seadmed välja lülitada ja elada edaspidi küünlavalgel, juua ainult külma vett ja süüa toorest toitu. Aga enamasti elatakse edasi siiski nii nagu enne, sisse harjunud rutiinis.

Tähelepanu – nüüd läks elekter odavaks! Ruttu pesumasin ja tolmuimeja tööle, praeahi sooja ja laelambid põlema!


Raske on ette kujutada peret, kes kleebiks igal hommikul seinale elektrihindade kõikumist kajastava tabeli ja ajaks seal päev otsa näpuga järge. Tähelepanu – nüüd läks elekter odavaks! Ruttu pesumasin ja tolmuimeja tööle, praeahi sooja ja laelambid põlema!

Ettevaatust – algab rekordkallis tund! Kõik juhtmed seinast välja! Kössitame mõnda aega pimeduses ja jälgime, kuidas külmkapp tasapisi sulab. Hurraa, hind langes veidi! Jälle pirukas ahju ja külmkapp surisema!

Selline elu tuletaks meelde mingit lastemängu, kus aeg-ajalt tuleb elu eest joosta, aga siis kivikujuna paigale tarduda ja hoiduda isegi silmi pilgutamast. Ning kuna elektri hind lainetab kõigi inimeste jaoks ühes taktis, siis võiks kaaluda isegi seda, et hinnamuutustest antaks kuidagi avalikult märku. Näiteks helistataks terves linnas võidukalt kirikukelli, kui saabub odava elektri tund, ja pandaks huilgama sõja ajal inimesi pommirünnakust teavitanud sireenid, kui hind sööstab peadpööritavasse kõrgusse. Et kõik oskaksid karta ja teaksid ennast pankrotist päästma hakata.
Aga nii see ilmselt siiski ei lähe. Inimesed elavad ikka vanaviisi, ainult korra kuus, arveid saades, kiristavad hambaid. Kusjuures pole just lihtne tavaloogikaga mõista, miks need elektrihinnad korraga sedasi hullumeelselt visklema hakkasid. Hea küll, mingi toode läheb kallimaks – sellest on võimalik aru saada. Näiteks mingid saapad ei maksa poes enam 100 eurot, vaid 120. Ainult et siis ongi see nende lõplik hind, mitte nii, et hommikul kell 10 maksavad saapad 110, kell 11 kallinevad kümne euro võrra, tund hiljem langeb hind 70 euroni ja kargab kell 13 tuhande euro kanti. See oleks absurdne, aga elektriga midagi seesugust ju praegu toimub.

Muidugi, ma mõistan, et elekter ongi salapärane ja seletamatu nähtus. Mul oli küll koolis füüsika enamasti viis, aga ega ma tegelikult millestki aru saanud, õppisin definitsioonid ja valemid lihtsalt pähe. Siiani silmitsen seinas olevaid pistikuid kerge võõristusega, nagu ikka suhtutakse sellesse, millest mõistus üle ei käi. Praegused elektrihinnad suurendavad mu aukartust veelgi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid