Kui riik tahab oma reetlikku-kokkuhoidlikku joont hoida, siis pole muud valikut kui teha jälle uks lahti tasulisele kõrgharidusele, aga kättesaadavuse vähenemise ja õppurite arvu üldise kahanemise tõttu ei pruugi seegi olukorda palju parandada. Meie arvates tuleks kõrghariduse päästmiseks teha mitut asja, mitte loota ühele imelahendusele.

Esiteks, riigi raha jagajad peaksid kokkuhoiuinstinkti maha suruma ja andma kõrgharidusele rohkem raha.

Teiseks tuleks mingil kujul ja määral tagasi tuua õppemaks, mitte seada kõrgkoolidele rahateenimiseks kunstlikke takistusi, kui nood oskavad tasuta eestikeelse õppe kõrval pakkuda õppevorme, mille eest inimesed või ettevõtted on valmis maksma.

Kolmandaks peaks otsima kokkuhoiukohti, näiteks võiks vähendada mõnede erialade dubleerimist, aga ka tasuta õppima pääsemiseks rangemad tingimused seada.

Ideedest, kuidas kõrgharidust turgutada, Eestis puudus ei ole. Tuleb lihtsalt reformipakett kokku panna ja teoks teha.

Neljandaks tuleks laiendada meie kärbuvat turgu välisüliõpilasteni. Eesti ülikoolid on rahvusvahelistes edetabelites üsna kõrgetel kohtadel. Rumal oleks suunata kõrgharidusse riigi raha ilma püüdeta rahvusvahelisel haridusturul veel paremini läbi lüüa ja nii osa kulutusi tagasi teenida. See ei pea tähendama eestikeelse kõrghariduse taandumist, nagu see viimasel ajal paraku on kippunud tähendama, vaid välisüliõpilasi on täiesti võimalik motiveerida ka eesti keeles õppima.

Ideedest, kuidas kõrghariduse elujõudu suurendada, Eestis tegelikult puudus ei ole. Valitsusel ja riigikogul tuleb lihtsalt neist üks korralik reformipakett kokku panna ja see teoks teha.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid