JUHTKIRI | Hinnatõususpiraal tuleb peatada

Reformierakond seisab elektri-, gaasi- ja toasooja käibemaksu langetamisele vastu põhjendusega, et see ei aitaks neid, kellel on kõige raskem. Keskerakond ja opositsioonis olev Isamaa leiavad, et praegu on abivajadus laialdane – nii inimeste kui ka ettevõtete seas –, mistõttu oleks õige energia käibemaksu langetada.

Oleme seda Isamaa käibemaksuettepanekut algusest peale pigem mõistlikuks pidanud ja toetame seda endiselt – eeldusel, et langetus jääb rangelt ajutiseks. Oravate vastumeelsust võib mõista, sest ajutised lahendused kipuvad jääma pikaajaliseks (nagu 2009. aasta üldine käibemaksutõus või 2020. aasta diislikütuseaktsiisi langetus), aga kaks argumenti räägivad siiski selle poolt.

Esiteks, praeguseks valitsuses kokku lepitud toetusskeem on väga bürokraatlik ja töömahukas. Toetuste maksmiseks peavad omavalitsused palkama lisatöötajaid või võtma need ära muid ülesandeid täitmast. Ja toetuse taotlemise tülikuse tõttu võivad sellest ilma jääda just need inimesed, kellel on kõige raskem. Kui toetuse lävend tõstetakse veel mediaanpalgani, pole enam kindel, et see meede on täpsemalt sihitud ja väiksem rahakülvamine kui käibemaksulangetus.

Teiseks, elektrihind on tõusnud nii palju (isegi tuhandeeurost rekordit arvestamata), et peagi kandub see edasi paljude esmatarbekaupade ja -teenuste hindadesse, sest teistmoodi ei suuda ettevõtjad enam oma kulusid katta. Teisisõnu, Eestil ei ole praegu vaja üksnes väikese sissetulekuga ja kallimate küttelahendustega elanikele energiahinda hüvitada, vaid ka pidurdada euroala kiireimate hulka kuuluvat inflatsiooni. Poleks ime, kui detsembris iseloomustaks tarbijahinnaindeksi aastast kasvu juba kahekohaline arv.

Peale üle jõu käivate energiakulude hüvitamise on Eestis praegu vaja takistada ka suure hinnatõususpiraali teket.

Ent pidagem meeles, et poliitikud ei saa pidada oma ülesannet täidetuks toetuste ja maksulangetustega. Tegelikult räägivadki nad praegu liiga palju toetustest ja liiga vähe sammudest, mis pikemas plaanis energiakulusid leevendaksid. Tootmisvõimsusi puudutavate otsuste viitaeg ulatub aastatesse – täna otsustame, kümne või enama aasta pärast näeme mõju. Seega ei tohi nende analüüside ja otsustega venitada. Õnneks on hinnašokkide vastu kasutada mõned kiiremini rakendatavad võtted – näiteks juhitava tarbimise praegusest laialdasem kasutamine või börsivälise fikseeritud hinnaga elektrilepingute pakkumine. See on tähtsamgi kui hüvitised ja toetused.