Rein Sillar: mõelge, kui kõik oleksid teada saanud, mida nende isad-emad kunagi tegid...

Eesti NSV KGB viimane juht Rein Sillar vaikis aastakümneid. Nüüd räägib ta sellest, mis toimus NSV Liidu ja KGB lõpuaastatel, ning ütleb, mida arvab isehakanud vabadusvõitlejatest ja süsteemi õõnestanud kommunistidest.

false

Ajalugu läks nii, et Rein Sillarist (73) sai 1990. aasta 17. märtsil ühtaegu nii esimene kui ka viimane. Temast sai esimene Eestis sündinud eestlane Eesti NSV KGB esimehe kohal, kuid samal ajal oli ta viimane, kes Pagari tänava kõige kõrgemas kabinetis Feliks Edmundovitš Dzeržinski portree all koha sisse võttis. 1991. aasta lõpuks polnud enam ei Nõukogude Liitu ega KGB-d.
Millal tabasite end esimest korda tõsiselt mõtlemast, et NSV Liit ja KGB pole igavesed?
Nõukogude Liidust lahkulöömine oli ju teoorias liiduvabariikide konstitutsiooniline õigus. Aga esimest korda tekkisid küsimused selle kohta, mis toimub ja kuhu see välja jõuab, 1988. aasta veebruaris, kui Aserbaidžaanis Sumgaitis puhkesid rahvuslikul pinnal armeenlaste ja aserite konfliktid. Samal ajal kuulutati väga aktiivselt, et hakkab toimuma midagi uut ning nüüd on perestroika ja glasnost. Möllu oli palju, aga sisulist tegevust vähe, plaanimajanduselt turumajandusele üle ei mindud ja mõju omanud reforme polnud. No ega suhkruvati müügiga tegelev kooperatiiv polnud ju majandusreform! Kui majandus ei toimi, siis läheb ka poliitiline pealisehitus teada kuhu.
Eestis toimus 1988. aasta septembris lauluväljakul Eestimaa Laul ja mu hea sõber, kes vastutas seal julgeoleku eest, kandis ette, et nüüd on 10 000 inimest, siis 50 000 jne, ning rääkis, mis seal toimub. Siis jäi ta ühel hetkel vait ning ma küsisin ise, mis toimub. Ta vastas: „Rein, see on pizdets [roppus, mis siin tähendab umbes „perses”]!” Ja nii see läks.