Liina Tõnisson (81) tegi poliitikat sädemete lennates. Kui tema kõneles, siis kuulajaskond vakatas. Vastu said talle üksnes need, kes mõistsid vaielda sama julgelt ja targalt, ja neid polnud siis ega ole Eesti poliitikas kunagi olnud palju. Kirg ja sära, kindlameelsus ja asjatundlikkus teevad Tõnissonist haruldast liiki poliitiku, kes ei häbene nüüd tagantjärele tunnistada, et sellel tähelennul oli päris kõrge hind. End meestekeskses maailmas maksma panna ei olnud lihtne.
1995. aastal esimest korda majandusministriks saanud Tõnisson pidi lahendama probleeme, mida me ei oska praegu enam ettegi kujutada. Kunagine kahekordne minister, pikaajaline riigikogulane ja presidendikandidaat on nüüd aastaid olnud avalikkuse radarilt kadunud.

Olete alati jätnud tugeva inimese, tugeva poliitiku mulje. Mida see mulje teile inimesena maksma läks?

Pereelu. Lapsed jäid omapead. Ja närvid ka.

„Ma olen pidanud endale karjääri ise looma raske töö ning söakusega, mis meeste maailmas on äärmiselt raske. Eesti on ikka täiesti patriarhaalne riik, kus naine on kodus, ning nii see on ja jääb,” olete tunnistanud. Palun meenutage kõige raskemaid hetki.

Meeste maailmas on üks naine oma karjääriga üksinda. Vastutöötajaid on kamaluga, toetajad vaid sõprade ja pereringis. Palju juhtus asju, mis läksid hinge. Neid tuli igalt poolt. Et kust sina tuled, see on meeste asi, see on juhatuse laud, mis sa otsid siit. Laua ümber istusid mehed, mina olin ainuke naine. Ükskord istusin koosolekul vale tooli peale, mulle tuletati seda laua teisest otsast meelde veel pikalt. Ebameeldivaid olukordi oli palju.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid