Inimolendite võime probleeme süsteemselt lahendada on üldse kahtlane asi. Üks sotsiaalteaduste ajaloos kõige enam viidatud artikkel ilmus pool sajandit tagasi pealkirja all, mida ma tõlgiks eesti keelde kui Organisatsioonilise valiku prügikastimudel, ning räägib sellest, kuidas reaalses maailmas ei otsita lahendusi probleemidele, vaid pigem otsitakse olukordi, mille kaudu valmis lahendused välja mängida. Mõned lahendused, mida praegu välja käiakse, pärinevad inimkonna ajaloo kõige mustematest aegadest ning tõstavad üles küsimuse selle kohta, miks ikkagi kaasinimeste märgistamine ja eraldamine luku ja traadi taha kui lahendused mitmesugustele probleemidele nii kergelt varnast võtta on.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid