Võib-olla Kreml blufib, et katsuda järele, mis puust on tehtud USA president Joe Biden. Et kas lääneriigid annavad nüüd, kui nad on koroona- ja energiašokis, Putini Venemaa ammustele soovidele järele. Kasvõi osaliselt. Näiteks nii, et juba NATO-s oleva Ida-Euroopaga jääb Venemaa „erakorralisel loal” nii, nagu on, aga Ukraina jätab lääs Venemaa mõjusfääri. Seegi oleks Venemaale võit.

Putinile võib tunduda, et kui ta ei ründa ega pressi välja praegu, siis paremat võimalust ei pruugi tema elueal enam tulla. Ta võib ennast tunda nagu nurka surutud loom. Venemaa sõjalises võimsuses pole viimasel ajal küll hüpet toimunud ja majandus stagneerub, aga rolli ei mängi mitte pelgalt võimsus, vaid valmisolek seda kasutada. Võime ju ratsionaalselt arvutada, et ulatusliku sõja pidamiseks, milleks Ukraina rünnak võiks areneda, oleks läänel kaugelt rohkem ressursse, aga sellest on vähe tolku, kui oma sisemiste vastuolude või lihtsalt mugavuse pärast ei taheta Ida-Euroopa pärast Venemaaga teravat vastasseisu tekitada.

Parim vasturohi on NATO üksmeelne, järjekindel ja täielik vastuseis Venemaa mõjusfääride taastamise püüdlustele.

Venemaa nõudmine taastada tema mõjusfäär pole Eestile üldse meeldiv, aga ärme unustame, et see pole ainus nõudmine. Väga kuraasikate kõrval on ka nõudmised mitte paigaldada lühi- ja keskmaarakette paikadesse, kus need on võimelised teist poolt tabama, kinnitada, et pooled ei pea teineteist vastasteks, ning kasutada erimeelsuste lahendamiseks rahumeelseid vahendeid.

Selle viimase (üle) kinnitamise vastu pole ühelgi NATO riigil kindlasti midagi. Ideaalis võikski praegune episood lõppeda nii, et NATO saadab Venemaale vastuse, milles ei anta mõjusfääride teemas millimeetritki järele, aga mõni lause jätab Putinile võimaluse kodus öelda, et Venemaa saavutas nende nõudmiste lauale lajatamisega midagi.

Kahjuks ei taga see, et Putin musklite näitamise lõpetab. Praegu on parim vasturohi sellele NATO riikide üksmeelne, järjekindel ja täielik vastuseis Venemaa mõjusfääride taastamise püüdlustele.