„Mis selle jutu mõte üldse on?” küsib Tiit Pääsuke pärast esimeste viisakuste vahetamist. Väsimatus tööhoos kunstnikule tunduks lähenev juubel otsekui tühine. Ruum lõhnab tärpentini („Ma ise ei pane seda enam üldse tähele”) ja asjalikkuse järele. Küsimuse konkreetsus sidus keele piisavalt sõlme, et vastuseks tuleks täiesti seosetu lause.
"Ma ei mõtle juba enam ammu vaataja peale. Oluline on asi endale huvitavaks teha. Nooruses vaatasid näiteks, et kelle kõrvale sind näitusel pannakse, aga praegu vaatan ikka ennemini seda, kuidas asi ise on. Noorus hakkas mul muidugi hilja – pärast kooli alles, kui olin kolmekümnene. Aga nimetan seda ikka nooruseks. Praeguses vanuses on mul õigus seda teha," ütleb Pääsuke.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid