NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: piparkoogid Kadriorus

Alar Karise jõuluplaan: „Kaja ja Jüri, andke teineteisele suud ja olge sõbrad!”

Jõulud on rahu ja leppimise aeg. Alar Karis on juba ammu hellitanud südames mõtet Kaja Kallas ja Jüri Ratas pühade ajal enese juurde Kadriorgu kutsuda ning öelda:

„Kallid lapsed, mis te ikka tühja krillite! Andke teineteisele suud ja olge sõbrad!”

Oma vaimusilmas näeb ta juba, kuidas need lihtsad ja südamlikud sõnad mõjuvad ning kuidas peaministrist ja parlamendi esimees sellest hetkest alates lahutamatud semud saavad. Kadriorgu tuldi altkulmu põrnitsedes, lahkutakse aga käsikäes. Võtab juba ette muhelema see kena vaatepilt!

Jõulude lähenedes haarabki president härjal sarvist. Ta küpsetab kümme plaaditäit piparkooke ja saadab kutsed välja. Ning ennäe – ühel tuisusel pärastlõunal koputavadki Kaja ja Jüri Kadrioru lossi ukse taga ning astuvad jalgu lumest puhtaks trampides sisse.

Esiotsa ollakse kaunikesti kohmetud. Jüri põrnitseb ainiti kinganinasid, nagu oleksid need tema kõige kallimad kaaslased, Kaja on seevastu suunanud pilgu lakke ja teeskleb, justkui jälgiks seal ringi ronivat kärbest. Aga Karis ei lase end eksitada ja asub hoogsalt asja kallale.

„Näete, küpsetasin piparkooke! Laske hea maitsta!” proovib ta jääd sulatada. „Võtke, ärge häbenege!”

Peaminister ja riigikogu esimees võtavadki.

„Mida see peaks kujutama?” küsib Jüri oma piparkooki silmitsedes. „Telliskivi?”

„See peaks olema Eesti vabariigi põhiseadus,” seletab Karis vabandavalt. „Mul nõunikud sõid glasuuri ära, mõte oli see sõna „põhiseadus” piparkoogi peale kirjutada, sellisel kujul pole kahjuks hästi aru saada.”

„Jah, nõunik on nagu kass, pääseb igale poole,” nõustub Kaja. „Teine asi on koer, tema riiuleid pidi ei roni.”

„Nojah, aga presidendile on ette nähtud just nimelt nõunikud,” ohkab Karis. „Mis parata!”

„Kas see minu oma on ka põhiseadus?” uurib Kaja enda piparkooki näidates.

„Ei, see on vist Eesti lipp,” pakub Karis. „Põhiseadus on püstine ristkülik, lipp on pikuti ristkülik.”

„Väga raske on vahet teha,” arvab Kaja.

„On tõesti,” on Karis nõus.

„Südameid polegi?” küsib Ratas järsult vahele.

„Ah nii? Kui huvitav!” imestab Kaja ja hammustab riigikogu esimehel pea otsast.

„On ikka!” naeratab Karis kavalalt. „Ainult et tõeliseid südameid, südamearstide aastaraamatust kopeeritud! See, mida tavaliselt südameks peetakse, on ju hoopis ärtu kaardimast, tegelik süda on sootuks teistsugune. Mina olen teadusemees, mina armastan täpsust! Proovige!”

President pakub külalistele imeliku loperguse kujuga piparkooke.

„Aitäh, ma võtan pigem piparkoogipoisi,” vabandab Kaja.

„Ahaa!” hüüab Karis. „See pole piparkoogipoiss! See on riigikogu esimees! Ja see piparkoogitüdruk on tegelikult hoopis peaminister!”

„Ah nii? Kui huvitav!” imestab Kaja ja hammustab riigikogu esimehel pea otsast.

Jüri läheb näost viha pärast tulipunaseks.

„Olgu peale!” kähiseb ta, haarab laualt piparkoogist tüdruku ehk peaministri ja topib tervelt suhu.

Kaja kahvatab, kuid kogub end kiiresti ja sööb Jürile otse silma vaadates ära oma piparkoogi käed ja jalad.

Jüri kahmab selle peale kandikult tervelt viis peaministrit ja hakkab neid raevukalt närima, nii et tükid lendavad.

„Lapsed, lapsed, mis te teete!” pomiseb ehmunud Karis, aga keegi ei kuula teda.