On hämmastav, et maakera lõunapoolus, üksildane, igasuguse elu vastu vaenulik kant oli aastatuhandeid puutumata olnud, kui korraga 1911. aastal startis sinna ainult mõnepäevase vahega kaks pühendunud ekspeditsiooni: norrakate ja inglaste oma. Neid juhtisid vastavalt Roald Amundsen ja Robert Scott. Sündis lugu, mida võib rääkida ja peakski rääkima ka tänapäeval. Lugu pingelisest võistlusest, ülimast sitkusest ja kibedast pettumusest.
Kust tulevad maadeuurijad?
Küllap see kõik sai alguse ühest avatud aknast. Üks 15-aastane poiss otsustas, et hakkab end polaaruurija eluks karastama ja laseb toa külmaks. Küllap oli jäises toas eriti asjakone lugeda polaarekspeditsioonidega kuulsaks saanud Norra rahvuskangelase Fridtjof Nanseni rännakutest Arktikas või Sir Franklini loodevälja ekspeditsioonidest. Oli aasta 1888, kui see noormees otsustas, et temast saab polaaruurija.
Tema karjääris üks olulisemaid pöördepunkte oli küllap 18-aastase midshipman'ina kohtumine kunigliku geograafiaseltsi juhi Clements Markhamiga, kel oli komme aeg-ajalt kadettidele silm peale visata, et vaadata, kas ja kelles neist on maadeuurija-materjali.
Scott tegi mereväes karjääri, teda on kirjeldatud kui keskmist inglast, kes sobis ülemustele ja sai ka alluvatega läbi. Ta oli kaine mõistusega ja kahtlemata hea südamega: ta kirjastiil päevikutes ja lähedastele saadetud kirjades annab seda mõista. Surreski oli Scotti peamine soov, et sponsorid ja riik aitaks ta mahajäänud perekonda, abikaasat ja poega, ning ka teiste tiimiliikmete omakseid.
Poolusele!
20. sajandi esimestel aastatel sai inimestele oluliseks idee minna poolusele. Lõunapoolusele kohale jõudmine ei omanudki ehk nii olulist teaduslikku tähendust, koht asus ju kõrgel platool, kus kõik ümbruskaudne oli sadade kilomeetrite kaupa üksluine ja külmakraadid ebainimlikud – keskmine temperatuur poolusel on –49°C. Kogu elu on Antartikas koondunud mere äärde, pingviinid-hülged saavad sealt toitu ning rannikul kohtab soojemal ajal ka plusskraade. Ent just selle, geograafiliselt olulise maamärgi vallutamine oli see, millest nii elavalt geograafia-seltside kabinettides gloobust keerutades unistati – lõunapoolus!
Britid olid ära teinud suure eeltöö ja tahtsid esimesed olla, polnud kahtlustki. Scott kogus sajandi alguses esimese ekspeditsiooniga laeval Discovery Antarktika kohta rohkelt materjali. Inglise-iiri polaaruurija Ernest Shackleton proovis 1908. aastal väikse meeskonnaga poolusele jõuda, ent pidi siiski teele jääva Transantarktika mäestiku juurest, paarsada kilomeetrit enne poolust tagasi pöörduma. Küll aga sai ta piisavalt infot selle kohta, mis on mägede taga: poolus asub kõrgel kiltmaal. Mägedest, mis kagu poolt piiravad Rossi šelfiliustiku, leiti kivisöepaljandeid – teadmisi ja infot Antarktikast muudkui kogunes.
Filmikaadrites näed Scotti teeleminekut:
Põhja või lõunasse?
Amundsen plaanis olla esimene inimene, kes astub põhjapooluse. Jah põhjapoolusele, mitte lõunapoolusele. Pärast Loodeväila edukat läbisõitmist, kogus ta Arktikasse sõitmiseks sponsoreid ning esialgu tundus, et ta saab ka riigi toetust. 1909. aastaks oli aga selge, et tema projekt enam kedagi suurt ei huvita: põhjapooluse vallutamist väitsid juba kaks meest! Justkui surnust ülestõusnud ja naasnud Frederick Cook väitis selle olevat vallutanud juba 1908, Robert Peary aastal 1909.
Igatahes tähendas see Amundseni jaoks ühte – see eesmärk oli läinud. Aga tal oli laev, meeskond, tahe ja... võlausaldajad, kellele tal polnud midagi tagasi maksta. Ta peas valmis uus uljas plaan. Artikast sai Antarktika!
Uut plaani tutvustas Amundsen esiti vaid laevakaptenile ja oma vennale; meeskonnale rääkis ta Antarktikasse minekust aga alles siis, kui laev oli Madeiral vahepeatust tegemas. Kes tahtis, sai veel Oslosse tagasi sõita. Aga keegi ei tahtnud. Neil polnud midagi kaotada. Küll aga oli teada, et Scott oli samal kursil suure ja kalli ekspeditsiooniga ja see oli ainus hetk oma plaan teoks teha.
Ilmselt oleks Amundsenil toonastes poliitilistes oludes olnud oma ekspeditsioonile raske ametlikku luba saada: Norra oli äsja saanud iseseisvaks riigiks ja nende suurimaks liitlaseks oli Suurbritannia. Teiseks oli Norra kuninganna Maud pärit Briti kuningaperest. Amundseni ja norrakate edu oleks tähendanud ju brittide hävingut ning protokoll nägi pigem ette, et oma reisi pikalt ettevalmistanud brittidele ei tekiks liitlaste hulgast ootamatut viimase-hetke-rivaali.
Seega otsustas Amundsen üksinda tegutseda. Ta saatis Madeiralt oma vennaga vabandus- ja selgituskirja oma iidolile ja toetajale maadeavastaja Fridtjof Nansenile.
Antakrtikasse siirduvale Robert Scottile saatis ta Londonisse telegrammi: „Lubage teile teatada: lähen lõunasse. Amundsen.“
Scott ei saanud seda aga kunagi kätte, ta oli juba teel.
Küll aga sai Scott jaanuaris 1911 teada, et nad pole Antarktikas ainukesed: nende uurimismeeskond põrkas Vaalalahes kokku seal talvituvate norrakatega. Amundsen, tema meeskond ja suur-suur hulk koeri olid sealsamas ja plaanisid samuti poolusele minna!
„Üksainus mõte on sööbinud mu ajju,“ kirjutas Scott Amundseni kohta oma päevikusse. „Kõige õigem ja ka mõistlikum on meil jätkata oma tööd, nii nagu ei oleks midagi juhtunud /.../ Vähimgi katse hakata temaga võidu ajama lööks kõik mu plaanid segi; pealegi näib mulle, et ma ei ole mitte selleks siia tulnud.“
Rohkem ta Amundseni nime väga ei maininud. Alles siis, kui teisti ei saanud, ilmus see taas ta päeviku lehekülgedele. Aga selleni jäi veel aastajagu aega.
Varustus ja eesmärk
Scott juhtis üht läbi aegade kallimat Antarktika ekspeditsiooni: 40-50 000 naela saadi kokku kuningliku georgraafia seltsi ning kuningliku seltsi abiga, teist samapalju pani alla ka Suurbritannia riik. Tänapäevases vääringus maksis see reis ehk kuskil 14,5 miljonit eurot.
Scotti varustus oli muljetavaldav. Terra Nova pardal oli 65 meest, hoolikalt valitud 8000 soovija seast. Nad olid jaotatud kahte rühma: talvitus- ja laevameeskond. Kaldarühma kuulus 12 teaduslikku töötajat ja 14 teenindava personali töötajat.
On korduvalt rõhutatud, et Scottil ei olnud Antarktikas ainult üks ülesanne, poolusele jõuda, vaid ka väga mitmeid teaduslikke ja uurimisalaseid eesmärke. Scottil oli kaasas ka suurepärane fotograaf-videomees Herbert Ponting, tänu tema kaadritele on kogu läbikogetu vahendatud hoopis elavamalt kui ilma piltideta. Kindlasti oli just see asjaolu, miks Scott sai esiti ehk ehk suuremaks sangariks kui Amundsen, kel oli ette näidata vähene ning amatöörlikult tehtud fotomaterjal.
Rännakuks oli planeeritud kolm mootorsaani, 15 hobust, paarkümmend koera. Lisaks hulk mehi, kellest osad pidid pärast depoode ehk tagasitee varustuspaikade rajamist baaslaagrisse tagasi pöörduma.
Mõnda pealiskaudsemat Antarktika vallutamise artiklit lugedes võib jääda mulje, nagu Scott oleks läinud teele justkui kerge suursehullustuse ajel ja kõiki asjaolusid arvestamata – saavutada kõike palju ja võimsalt, aga plaan selleks on puudu. Scotti päevikut lugedes võib aga veenduda, et kõigel oli ka teine pool.
Rõivad said ristsed talvisel retkel kolme pingviinimuna toomisel: pimeduses läbiti teekond uskumatute miinuskraadide juures. Selle kogemuse najal tehti Scotti tiimis kõik rõivad ja magamiskotid enne pooluseretke ümber – sokid ja saapad olid testretkel näiteks nii ära külmunud, et isegi kui need ööseks keha lähedale toppida, ei sulanud need üles, rääkimata ära kuivamisest....
„Oma üleriiete, kinnaste ja jalatsite juures tegime veel hulga muudatusi, kuid näib, et raskused, mis nende esemete kasutamisel äärmise pakasega tekivad, pole üldse kõrvaldatavad,“ nentis Scott päevikus enne retke ja tajus, et ehk oleks tulnud valida ka siiski midagi muud meestele selga. „Kuid salajas ei saa ma lahti siiski kahlustest, kas eskimote karusnahkne ülikond ei ole siiski meie tsiviliseeritud riietusega võrreldes ikkagi parem. Meile jääb see siiski ainult oletuseks, sest seda hankida ei olnud võimalik.“
Vasakult: leitnant Bowers seisab, Mr. Cherry Carrard all, kapten Oates keskmisel voodil, parempoolsetel naridel on Mr. Meares ja doktor Atkinson:
Mootorsaanid kõlavad ju vägevalt, eriti 110 aastat tagasi, mil enamus inimesi ajas oma asju veel hobusega ning polnud elus autogagi sõitnud! Üks Scotti mootorkelkudest kukkus aga juba laevalt laadides läbi jää, teised kaks kuumenesid üle ja meeskond hülgas need peagi.
Scott mootorsaanidele retke jaoks kandvat rolli ei andudki, nende kasutamine oli tema jaoks rohkem lihtsalt eksperiment. „Mootorsaane ma ei arvesta – see on meie plaani alus. Kui nad aga hästi töötavad on meie esimene ülesanne – liustikule jõuda – kergesti teostatav. Peale niisuguse abi tahaksin ma aga näha, et neil masinail oleks vähenegi edu, mis õigustaks nende ehitamisele kulutatud aega, raha ja vaeva. Ma olen ikka veel täiesti veendunud, et polaaraladel on võimalik edasi liikuda ka mootori jõul, ehkki mul on selge, et suuri lootusi praegusel katsetamise ajajärgul ei saa sellele panna,“ kirjutab Scott.
Koerad, hobused, inimesed? Scott eelistas kelgu vedamiseks hobuseid ja inimesi, aga ta ei saanud oma eelmisel ekspeditsioonil koerte kasutamisega hakkama: koerad lippasid kelkudega kaugele ette, inglaste kehv suusatamisoskus ei võimaldanud neil sammu pidada. Kui aga kelgud raskemaks laaditi, et hoogu maha võtta, ei pidanud koerad pingele vastu.
Scott eelistas asjade vedamiseks hobuseid kasutada ja ignoreeris piirkonnas paar aastat tagasi käinud polaaruurija Shackeltoni hoiatust: ponide jalad vajuvad sügavale lumme, loomad jäävad viletsaks ning nad tuleb hukata.
Scott uskus endiselt hobustesse, saades kindlust oma kogemusest. Enne teeleasumist kirjeldas ta, et aasta jooksul on hobused end õigustanud: „Harva vajuvad ponid sõrgatsliigeseni lume sisse, enamasti on lumi nii kõva, et kannab neid peal. Möödaminnes tuleb öelda, et ma ei ole kohanud ühtegi paika, kus ponid koodiliigeseni oleks sisse vajunud, nagu kirjeldab seda Shackleton. Möödunud aastal juhtus ainult üks kord, kui ponid nii sügavale vajusid ja siis ei saanud nad oma koormaid üldse paigast.“
Lumme aga hiljem Scotti hobused siiski vajusid ja mitte vähe. Mõnele loomale pandi siis lumeräätsad alla, aga oli juba hilja. „Proovisime Nobbyle lumeräätsasid. Ta astus nendega toredasti umbes neli miili, kuni need hädasuusad lagunesid ja tuli jalast ära võtta. Ei ole kahtlust, et lumeräätsad ponidele VAJALIKUD on ja loomad näeksid praegu hoopis teistmoodi välja, kui me neid riistapuid kogu aja oleksime kasutada saanud,“ kirjutas Scott.
Man-hauling - üllas liikumisviis! See, et mehed ise oma kelku ja varustust vedasid, oli üsna tavapärane ka siis, kui koerad ja ponid olid kasutada.
Inimjõul kelguvedamisega tehti algust juba Victoria-aegsetel ekspeditsioonidel ning brittidele see meetod meeldis. Näiteks nägi maadeuurija, kirjanik ja kuningliku geograafiaseltsi juht söör Clements Markham just seda liikumisviisi kui kõige õilsamat. Scottil oli kõrgklassi taust ning küllap pidas ta oluliseks, et kõik tema meetodid näiksid ka kodumaal olevatele sponsoritele kangelaslikud – võib-olla oli just see oluline argument, miks otsustati pool teed jalgsi minna?
Spetsiaalsete rakmetega kinnitatult vedasid meeskonnaliikmed kelku kõik koos, rühkides nii üle lumiste väljade. Lume alla peitunud riukalikud liustikulõhed võtsid aga hoogu maha...
Suusatšempionid ja jalakäijad
Suurel tühjal lumeväljal edasi liikumiseks on suusad ju väga olulised abivahendid. Nende kasutamisoskus oli aga norrakatel-brittidel väga erinev.
Nii Amundsen kui ka kõik tema tiimiliikmed olid lapsest peale suusatanud – Olav Bljaaland oligi suisa suusatšempion. Polaarretkeks olid neil tugevast ent painduvast hikkoripuust suusad, mis olid erakordselt pikad. Nii oli kindel, et need kannavad ka üle lumes olevate ebatasasuste ja liustikulõhede. Koerad vedasid kelku ning mehed suusatasid kõrval: nii sai liikuda üsna kiirelt.
Scotti meeskond õppis suusatamist osaliselt alles Antarktikas kohapeal. Ja mitte kõik ei olnud sellest vaimustuses. Varustus oli brittidel muidugi esmaklassiline: kerged bambusest suusakepid ning Norras toodetud puusuusad, samuti hikkoripuust. Pooluseleminejatest kasutas suuski aga ainult neli meest, viimasel hetkel liitunud Bowers oli jätnud suusad maha. Nüüd tuligi tal kogu tee jala kõndida!
Scott ei nõudnudki kõigilt oma tiimiliikmetelt suusatamisoskust ning kirjutas ka oma päevikusse, et ega meeskonnaliikmed seda väga õppida ei tahtnud: "Suusad on olulised, ja siin on mu kaasmaalased, kes olid eelarvamuste küüsis ja ei valmistanud end selleks sündmuseks ette."
Herbert Pontingu 1911. aastal filmitud ja hiljem restaureeritud-koloreeritud kaadritest saab aimu, kuidas õhtune telgis söögi valmistamine välja nägi. Kaadrid pärinevavad filmist "The Great White Silence" (1924).
Videos on näha poolusele minejaid rõõmsalt pemmikanieinet valmistamas. Vasakul Evans, Bowers, Wilson ja paremal kapten Scott. Jalast võetud märjad sokid pandi kuivama ja siis oli aeg päeva parimaks hetkeks – seda on meeste nägudest näha, kui suure elevusega ja rõõmuga einet oodati. Aga eks filmikaamera ees esinemine olnud ka sündmus...
Teele minnes oli Scott optimistlik ja ta kirjutas oma päevikusse, et nad on oma suureks ülesandeks valmis: „Tore on olla lõpuks nii kaugel, et võin kontrollida kõiki fakte ja arve ikka uuesti ja uuesti, nägemata ühtki viga ning leidmata ühtki võimalikku takistust.“
Amundseni tiim oli väike ja varustus napp: ei ühtegi üleliigset asja! Ent reis oli planeeritud täpsusega, mis võttis arvesse Amundseni kõiki elu jooksul õpitud arktilistes oludes ellujäämiseks vajalikke nippe ning jättis ruumi ka eksimustele. Näiteks toiduvarude peidikuid, depoosid, märgistati nii, et neist polnud võimalik neid avastamata mööduda.
Amundseniga tegi terve retke kaasa ainult neli kaaslast, koerad ja kelgud. Koerad olid kelguvedamiseks, mehed ise aga suusatasid kiirelt ja hoogsalt. Rõivad inspireeritud eskimode nahkülikonadest, kasutas Amundsen ära kõik teadmised külmade alade põliselanikelt. Ka julm, aga kaine kalkulatsioon koeradega aitas inimestel ellu jääda: oli teada, et teeleläinud koertest naaseb vaid käputäis, ülejäänud lähevad toiduks nii inimestele kui ka elujõulisematele koeradele.
Vaata ja uuri lähemalt, millest koosnes Amundseni meeskonna varustus!
Jumal nõuab verd
Mõlemad meeskonnad kavandasid pooluseretke ajale, kui oli oodata kõige pehmemat ilma. Lõunapooluse „mõnus suveilm” tähendas 20 külmakraadi. Valgust oli palju ning tumedate klaasidega päikseprillid olid lumepimedusega võitlemiseks ülivajalikud. Silmakahjustused olid kerged tekkima.
Amundsen asus teele varem, Scott nädala jagu hiljem. Amundsen startis oma väikse ja kiire meeskonnaga, Scottil sõitis baaslaagrist välja justkui väike armee, ohvitserid ja teenijad ja teadlased pealekauba. Hobustele sööt kaasas!
Scott teadis, kuidas teele jääv mäeahelik läbida – Ernest Shackelton oli 1908. aastal avastanud suure liustiku, millele ta andis nime oma retke sponsori järgi: Beardmore'i liustik.
Amundsen riskis ja otsustas jooksvalt vaadata, kuidas ta mäestikust üle pääseb. Liustiku ristimis-au jäi temale, mis ka sponsori järgi Axel Heibergi nime sai.
Mõlemal meeskonnal oli selge, et suurem osa loomadest retke üle mäeaheliku kaasa ei tee.
Scott tapab ponid
Scott, kes koerteusku polnud, oli teinud plaani, kus pool meeskonda koos koertega pöörduvad tagasi talvekorterisse. Pea kõik temaga kaasas olnud koerad jäid ka tänu sellele ellu.
Ponide saatus oli otsustatud juba baasist startimisel: oli ju teada, et sööt saab neil otsa ning ka sobimatud lumeolud räsisid neid korralikult.
Kui reisi algus läks loomadel ladusalt, siis mida laager edasi, seda trööstitumaks olukord muutus. Paar väljavõtet Scotti päevikust mainivad ponide saatuse:
19. november, 15. laager.
"Sattusime erakordselt halvale lumepinnale, kelgud libisevad küll hästi, kuid ponid vajuvad sügavale sisse. Selle tulemusena on Jehu lõpp lähedal. Kui ta eile laagrisse jõudis, oli ta väga otsas. Arvan, et ta veab ehk veel ühe öö, kuid mitte rohkem. Kohati vajusid ka teised ponid koodiliigeseni sisse, väike Michael korra või paar koguni üle koodiliigese."
9 . detsember, 31. laager ehk „Tapamaja“
"Kell 8 olid ponid päris otsas, viimane kui üks. Mõnisada jardi tulid nad kõik koos, kohutavalt aeglaselt. Liikusin just ees ja vedasin naeruväärselt kergelt koormat, mis nii raske tundus.
Jäime laagrisse ja ponid lasti maha. Vaesed loomad! Kui arvestada seda, kui kohutavates tingimustes nad töötasid, täitsid nad oma ülesande suurepäraselt ja ometi on neid kahju nii vara hukata."
Amundsen tapab ja sööb koeri
Amundseni strateegias olid koerad vajalikud kiireks sõiduks ning söögiks. Nii nagu laadung läks kergemaks, kõrvaldati ka loomad, kes olid aeglasemad, vanemad või ei jõudnud muul põhjusel sammu pidada. Tihti pandi nende korjused koos muu toiduga söögiladudesse, et tagasiteel süüa oleks. Värske liha söömine oli see, mis hoidis Amundseni mehed ebainimlikes tingimustes rännates täie tervise juures.
Olav Bjaaland kirjeldas koerte söömist: „Me oleme teinud oma headest Grööni koertest nüüd juba kolm maitsvat einet. Pean tõdema, et nad maitsesid hästi, kuigi liha oli ehk natuke vintske, sest oli liiga vähe keedetud.“
Amundseni kirjeldused koerte mahalaskmisest on päevikus rahuliku järjekindlusega märgitud koos selgitusega, miks ühel või teisel koeral on minek. Näiteks 6. novembri alguses märkis ta: „Täna õhtul lasime Jålå maha. Ta oli juba väga raske ja ei suutnud edasi minna. Jätsime ta depoo peale.“ Sama saatus ootas ka koera, kel algas jooksuaeg ning kes kelgurivis seega suurt korratust põhjustas. Järgmisel ööl läks kolm koera kaduma – küllap läksid eelmisel päeval tapetud koera otsima. Kes ära jooksis, oli meeskonna jaoks kadunud.
Metsistunud koerad olid näljasena suur oht: Amundsen märkis hiljem ka oma päevikus, et loomad muutusid kiirelt ohtlikuks ning kelkude juurest ärajooksnud koera tuli võtta kui surmavaenlast.
Vaata ja võrdle, kuidas edenes mõlema meeskonna teekond poolusele! Loomade-kelkude arv on toodud suhtarvuna, mitte üks-ühele. Olulisemate sündmuste puhul leiad aegjoonelt selgituse, mis sel päeval juhtus.
Esimesed inimesed poolusel
Roald Amundsen oli see, kes sai esimesena oma päevikusse teha ajaloolise sissekande. 14. detsembril 1911 kirjutas ta:
"Ja me jõudsimegi kohale ja heiskasime lipu geograafilisel lõunapoolusel! Olgu jumal tänatud!
See kõik juhtus kell kolm päeval. Hommikul enne teele asumist oli parim ilm, kella kümneks oli aga taevas pilve tõmmanud ja päikest ei olnud näha. Puhus värske kagutuul. Suusatamine oli osaliselt edukas, osaliselt mitte. Suur tasandik – Kuningas Haakoni VII platool – näeb välja samasugune: üsna tasane ja suuri lumevaale pole. Pärastlõunal tuli päike taas välja ja nüüd peame tegema veel südaöise vaatluse. Loomulikult ei ole me päris täpselt punktis 90kraadi, aga vastavalt meie põhjalikele vaatlustele ja oletustele peaksime olema väga lähedal.
Me jõudsime siia kolme kelgu ja 17 koeraga. Helmer Hanssen lasi ühe looma saabudes kohe maha, Helge oli omadega läbi. Homme läheme kolmes suunas ja teeme pooluse ümber ringi. Täna sõime ka pidusööki – igaüks sai tüki hülgeliha. Ülehomme lahkume kahe kelguga, kolmanda jätame siia nii nagu ka väikse telgi ja Norra lipu ja laeva Fram vimpli."
Meeskonna liige Wisting on hiljem meenutanud, kuidas Amundsen palus kõigil lipu juurde koguneda, et mitte seda üksinda heisata. „See pole ühe mehe privileeg see tseremoonia üksi läbi viia, vaid kõigi nende, kes on oma eludega selle eesmärgi nimel riskinud,“ oli Amundsen öelnud.
Hiljem on Amundsen meenutanud, et kui nad külmast võetud kätega viiekesi seda lippu üles panid, siis see oligi parim, mida ta oma kaaslastele sai pakkuda ning nad nägid sel viisil tema suurimat tänu.
Pidueineks söödud hülgeliha, pemmikani ja šokolaadiga kogu pidulikkus ka lõppes; kohe lülituti tagasi argipäevarežiimile. „Siin piirkonnas pole kohta pikkadele tseremooniatele, mida lühemad nad on, seda parem,“ märkis Amundsen.
Siiski jätkus pisut pidulikumat meeleolu ka järgmisesse õhtusse, kui Bljaaland ulatas Amundsenile lipsukesega kaunistatud sigaretikarbi. Ta oli seda kogu tee jõulukingiks kaasa vedanud ja Amundsen oli väga liigutatud.
Samal ajal jätkas aga teine, hiljem teekonda alustanud ning palju aeglasema liikumisega seltskond teed pooluseni.
Suur pettumus. „Jää jumalaga meie suurim unistus!“
Alles järgmise aasta 15. jaanuaril jõudis Scott ootusärevalt paika, kus poolus oli pea kiviviske kaugusel. Ta kirjutas oma päevikusse: „Tore on mõelda, et veel kaks pikka päeva – ja oleme poolusel. Lahkusin täna oma laost, kaasas 9 päeva toit, nii et asi peaks kindel olema. On olemas ainult üks kohutav võimalus – näha Norra lippu poolusel enne meie oma.“
Tema kartused osutusidki tõeks.
Amundsen oli olnud 34 päeva kiirem.
Amundsen jõudis poolusele 14. detsembril 1911 ning Scott kuu aega hiljem – 16. jaanuaril 1912.
Scott dokumenteeris oma pettumuse detailselt päevikusse.
16. jaanuar:
"68. laager. Kõrgus 9760 jalga. Temp: -23,4kraadi (-30 kraadi C). On sündinud kõige halvem või peaaegu kõige halvem, mis üldse võib juhtuda. Hommikul jõudsime hästi edasi ja läbisime 7 ½ miili. Keskpäevane vaatlus näitas, et olime 89*42`lõunalaiusel. Pärastlõunal asusime ülevas meeleolus teele, teadmises, et homme me oma eesmärgile jõuame.
Umbes matka teisel tunnil avastas Bowersi terav silm midagi, mis tema arvates oli teetähis. Ta muutus rahutuks, kuid püüdis end veenda, et see on lumevire. Pool tundi hiljem avastas ta enda ees musta täpi. Varsti oli meile selge, et see ei saanud olla mõni looduslik, lumest tekkinud moodustis. Läksime edasi ja nägime kelgujalase külge seotud musta lippu; selle lähedal oli laagriase; kelgu- ning suusajäljed tulemas ja minemas, selgesti nähtavad koerte käppade jäljed – väga paljude koerte jäljed. See ütles meile kõik.
Norralased on meist ette jõudnud ja on esimesena poolusel. See on kohutav pettumus, ja mul oma ustavatest kaaslastest väga kahju. Oleme sellest palju mõelnud ja pikalt-laialt arutanud. Homme tuleb meil poolusele minna ja siis koju, nii kiiresti kui vähegi suudame. Kõik unistused peame maha matma; ees seisab meil väsitav tagasitee. Nüüd läheb meie tee allamäge, on kindel, et norralased leidsid kergema tee siia pääsemiseks."
17. jaanuar:
"Kohutav üksluisus, nagu kõik varasemad päevad. Suur jumal! See on õudne paik – jõudsime siia nii suure vaevaga ja kõige selle tasuks pole me isegi mitte esimesed. Kuid seegi on midagi väärt, et me siia jõudsime.
Kurvastusest hoolimata sõime rammust pemmikanisuppi – vähemalt keskpaigas on mõnus tunne – , lisaks maitsesime veel tükikese šokolaadi ja nautisime sigarette, mis Wilson oli kaasa toonud. Nüüd järgneb veel meeleheitlik võitlus koju jõudmiseks. Kas saame sellega hakkama?"
Neljapäev 18. jaanuar:
"Just praegu jõudsime selle telgi juurde. See on 2 miili meie laagrist ja seega 1/2 miili poolusest. Telgist leidsime teate, et siin on olnud viis norralast: Roald Amundsen, Olav Olavson Bjaaland, Sverre H. Hassel, Helmer Hanssen, Oscar Wisting (16. detsembril 1911).
Telk on tore tugev asjake, mis toetub ainult ühele bambusridvale. Amundsenilt on täheke, mis minu käes ja mille ta palub mul ühe kirjaga kuningas Haakonile edasi toimetada!"
Scott kirjeldas, et telki oli jäänud veel esemeid, kotte kinnaste ja sokkidega. Ühed kindad vähemalt kulusidki marjaks ära. Scott jättis telki maha sedeli teatega, et ta käis koos kaaslastega seal. Bowers fotografeeris ning Wilson skitseeris.
"Ehitasime tähise, heiskasime oma vaese Uninon Jacki ja fotografeerisime oma rühma – kõige selle juures saime tugevalt külmetada.
Pool miili eemal nägime lumme pistetud vana kelgujalast. Arvan, et jalas pidi tähistama pooluse asukohta nii täpselt, kui norralased selle suutsid kindlaks teha. Jalase küljes oli sedel, et kelk on pool miili poolusest eemal.
Viisime unioon Jacki umbes 3/4 miili põhja poole ja jätsime ta sinna lehvima kepi külge, mille me lumme vajutasime, nii ligidal poolusele, kui suutsime selle kindlaks määrata.
Näib, et norralased ootasid platool kõvemat pakast, kui siin oli; Shakeltoni märkmete põhjal otsustades pidi siin kõvasti külmem olema. Nii pöörasime selja oma ihaldatud eesmärgile, ja meil on minna 800 miili rasket teed.
Jää jumalaga meie suurim unistus!"
Tagasitee ja surm
Pooluselt naasmine oli kurb ning lisaks kõigele tabas Scotti meeskonda üks õnnetus teise järel. Meeleolu oli sant, lumeolud kehvad, söögiratsioonid liiga väiksed ning põletist nappis. Kui Amundsen oli põletise pudelid nii tihedalt kinni pannud, et ka aastakümneid hiljem leiti täis pudel küttega, siis Scotti meeskonna põletisepudelite korkidest immitses see vaikselt minema.
Vaata filmikatkendit, kuidas Scotti meeskond teeb õhtust riuaali, püsitab telgi ja läheb magama. Loomanahksetes magamiskottides magati tihedalt üksteise kõrval, et oleks soojem.
Kuid järjest hakksid õnnetused juhtuma ka Scotti meeskonnaliikmetega. Esimesena suri allohvitser Evans, kes sai jäälõhesse kukkudes peapõrutuse ning jätkas küll vapralt teekonda, kuid mida päev edasi, jäi ta üha rohkem haigeks.
Laupäev 17. veebruar:
"Väga kohutav päev. Pärast kosutavat und nägi Evans täna veidi parem välja ja ütles nagu alati, et tunneb end päris hästi.
Ta astus oma kohale kelgu ees, kuid poole tunni pärast pidi ta suusasaapaid korrastama ja kelgu juurest lahkuma.
Teisel läksid ees ja Evans jäi maha, jõudes aga peagi üsna reipalt järele. Siis aga pidi ta jälle saapaid kohendama ning nüüd ta enam ei naasnud. Teised suusatasid tagasi.
Jõudsin esimesena õnnetu juurde ja tema välimus kohutas mind; ta oli põlvili, riided lohakil, käed paljad ja külmavõetud, ja ta silmis oli mingi metsik pilk... Aitasime ta jalule, kuid ta vajus jälle kokku. Tal olid täieliku kollapsi tunnused... Ta suri vaikselt öösel kell 0.30.
Kui kainelt järele mõelda, siis haige kaaslane nii kaugel talvekorterist on ohuks kogu rühmale."
On märkimisväärne, et kogu viletsa reisi ajal ei loobunud Scotti meeskond Beardmore'i liustikult korjatud geoloogilistest proovidest. Seda 16-kilost lisakoormat veeti truult edasi, hoolimata kurnatusest. Need kivitised osutusid hiljem surnukehade juurest leituna väga väärtuslikeks, sest nende põhjal tehti kindlaks, et Antakrtika on varem olnud osa teisest mandrist.
Wilson skitseeris reisil nii maastiku kui ka muid huvitavaid leide:
Järgmisena jäi haigeks Oates, ta jalad olid külmavõetud ning ta aimas ka ise, et heaga see ei lõppe. Kuigi teised proovisid teda rõõmustada ja mitte maha jätta, siis mingi lahendus tuli leida.
Laupäev, 10 märts:
"Kõik läheb aina allamäge. Oates´i jalg on veelgi halvem. Ta on erakordselt vapper, sest talle pole teadmata, et ta kohale ei jõua. Täna hommikul küsis ta Wilsoni käest, kas tal on lootust terveks saada, ja Bill pidi talle muidugi ütlema, et ta ei tea seda. Tegelikult ei ole selleks mingit lootust.
Vaene Titus on meile suureks tüliks. Tema tõttu peame hommikul ootama, kuni oleme osaliselt kaotanud hommikueine soojendava mõju; ometi oleks ainuõige tõusta ja kohe teele asuda; sama kordub lõuna ajal... Vaene poiss! Raske on teda vaadata; meie ei saa tema heaks muud teha, kui teda julgustada."
11. märts:
Näib, et Titus Oates'i lõpp on lähedal. Mis meil või temal tuleks teha, teab ainult jumal. Arutasime seda küsimust pärast hommikueinet, ta on vapper inimene ja saab kõigest aru, kuid küsis meilt lihtsalt nõu. Meie nõupidamisest oli ka praktilist kasu: ma käskisin Wilsonil anda meile vahendid meie kannatuste lõpetamiseks ja me kõik teame nüüd, kuidas neid kasutada. Wilsonil ei olnud mingit valikut, muidu oleksime ise ta arstimitekasti läbiotsinud. Meil on nüüd igaühel 30 oopiumitabletti, temale enesele aga jäeti ampull morfiini. Nii palju meie olukorra traagikast."
16 või 17. märts:
"Täielik tragöödia. Üleeile lõuna ajal ütles vaene Titus Oates, et ta ei suuda enam edasi minna; ta tegi ettepaneku, et me ta magamiskotis maha jätaksime, seda me ei võinud teha.
Juhuks kui need märkmed peaks leitama, panen ma kirja järgmised faktid. Oatesi viimased mõtted kuulusid ta emale; vahetult enne seda mõtles ta aga uhkusega, et ta rügement tunneb lugupidamist mehisuse eest, millega ta surmale vastu läks. Olime ta vapruse tunnistajaks. Nädal kannatas ta kaebamata suuri valusid, ja kuni viimase hingetõmbeni vestles ta igasuguste küsimuste üle ning oli kõigest huvitatud. Ta ei jätnud – ei tahtnud jätta – lootust kuni viimase minutini. Lõpp oli järgmine. Üleeile öösel magas ta lootuses, et hommikul enam ei ärka, kuid eile hommikul ärkas siiski. Väljas möllas lumetorm. Ta ütles: „Ma lähen veidi välja ja ei tule ehk niipea tagasi.“ Ta läks ja kadus tormimöllu ja sellest ajast peale ei ole me teda enam näinud.
Pakane on tugev, ka keskpäeval –40kraadi. Minu kaaslastel jätkub ikka veel elurõõmu, ja kuigi me oma külmavigastuste tõttu meeleheitlikus olukorras oleme, kõneleme siiski aina sellest, kuidas me kord oma talvekorterisse jõuame. Ma ei arva, et üksi meist seda oma südame sees usuks.
Nüüd külmetame ka teel olles ja üldse alati, väljaarvatud söömaajad. Eile tuli meil lumetormi eest varju minna ja me liigume hirmus aeglaselt."
Peagi kirjutas Scott päevikusse oma viimased read.
Neljapäev 29.märts
"21. alates möllab vahetpidamata läänest või edelast lumetorm. Iga päev valmistume teele asuma oma lao suunas, mis on 11 miili eemal, kuid väljas, telgiukse taga, on üksainus pöörlev lumekeeris. Ma ei usu, et me veel midagi paremat võime loota. Peame vastu kuni lõpuni. Kuid muidugi jääme järjest nõrgemaks ja lõpp ei või enam kaugel olla.
Sellest on kahju, kuid ma ei usu, et veel kirjutada suudaksin.
R. Scott
Viimased read.
Jumala pärast, ärge unustage meie omakseid."
Telk surnukehadega
Nad leiti kaheksa kuud hiljem kui leiti telk. Sõjaväearst E. L. Atkinsoni kirjeldus andis elavalt edasi, kuidas: telgis olid kapten Scotti, doktor Wilsoni ja leitnant Bowersi laibad. Wilson ja Bowers oleks nagu maganud, nende magamiskotid olid üle pea tõmmatud, nii nagu nad oleksid seda ise teinud. Scott suri hiljem, ta oli oma magamiskoti hõlmad lahti lükanud ja oma kuue avanud. Väike tasku kolme märkmikuga oli ta turja all ja ta käsi oli üle Wilsoni heidetud.
"Leidsime nende varustuse ja kaevasime lumest välja kelgu koos kõigega, mis sellel oli. Asjade hulgas oli väga väärtuslikke geoloogilise proove, mis olid korjatud Beardmore'i liustiku moreenkuhjatistelt; doktor Wilsoni soovil võeti need lõpuni kaasa.
Kui kõik kokku korjatud, katsime nende laibad välimise telgiriidega ja pidasime matusetalituse. Pärast seda alustasime kohe vägeva mälestusmärgi püstitamist nende kohale; see töö nõudis suure osa järgmisest päevast. Hommikul lõpetasime selle töö ning asetasime mälestusmärgi otsa lihtsa risti, mille valmistamiseks kulus peaaegu kaks suuska."
Aimates ette oma saatust, kirjutas Scott kirjad ka avalikkusele, kus palus nii sponsoritel kui ka admiraliteedil hoolitseda oma lese ning poja eest. Eks seda ka tehti ja Scottist sai tõeline (rahvus)kangalene. Võib-olla oli ta isegi rohkem kangelane kui Amundsen: vähemalt ausambaid ja büste püstitati Scottile üle maailma lahkelt mitukümmend tükki, aga et Amundsen endale Oslosse ausamba saaks, läks sadakond aastat. Eks Scotti suurepäraselt kirjutatud päevik ja rikkalik pildimaterjal aitas sellele kaasa.
Kuulsad on ka Scotti read kirjast avalikkusele:
"Oleksime me elama jäänud, oleksin jutustanud loo vaprusest, vastupidavusest ja julgusest, loo, mis oleks iga inglase südant liigutanud. Need napid read ja meie surnukehad jutustavad nüüd ise."
Vaata ka Pontingu filmitud kaadreid suurest retkest pika filmina. 1911-1912 filmitud materjali pani ta kokku alles 1924. aastal:
Kasutatud materjalid:
R.Scotti viimane ekspeditsioon, Maailm ja mõnda, Eesti riiklik kirjastus, Tallinn, 1959
„Esimesena lõunapoolusel“, Enn Kaup, Eesti Loodus, 12/2011
"Scott v Amundsen. A day by day account of the race to the south pole", Blogi http://scottvsamundsen.blogspot.com/
https://nettarkiv.npolar.no/sorpolen2011.npolar.no/en/diary-amundsen/index.html
"Scott of the Antarctic. The lies that doomed the race to the pole" https://www.theguardian.com/uk/2011/sep/24/scott-antarctic-lies-race-pole
FRAMi muuseum
"South Pole expeditions then and now: How Does Their Food and Gear Compare?" https://www.nationalgeographic.com/adventure/article/131025-antarctica-south-pole-scott-expedition-science-polar
"Old, New, Borrowed or Blue" - https://www.plymouth.gov.uk/sites/default/files/scott-supplies_and_equipment.pdf
"The Team. Part of the Race to the End of the Earth exhibition." https://www.amnh.org/exhibitions/race-to-the-end-of-the-earth/amundsen/team
"Helmer Hanssen" https://antarctic-logistics.com/2010/08/28/helmer-hanssen/
Wikipedia.org
https://en.wikipedia.org/wiki/Edgar_Evans
https://en.wikipedia.org/wiki/Henry_Robertson_Bowers
https://en.wikipedia.org/wiki/Lawrence_Oates
https://en.wikipedia.org/wiki/Terra_Nova_Expedition
