Aga neid tulevikuparandajaid on meil ikkagi ka praeguste otsustajate hulgas. Neid, kes viitsivad läbi kogu bürokraatia halli seina minna ja ikka liikuda nende meretuuleparkidega edasi. Või vesinikutehase või vesisalvestiga. Või viimase miili sõidukitega. Või jagamismajandusega. Või eestikeelse kooliga kasvõi 2035. aastaks, kui varem tõesti ei jõua. Või noorte vaimse tervise teemadega.

Või kõik need õed ja arstid, kes ohkavad, aga ravivad ka neid, kes ometi ju võinuks kergelt põdeda, kui nad ennast kaitsnuks...