Mõned totravõitu piirangud siiski veel on, nagu näiteks käsk peod kell 23 lõpetada ja kõrtsid kinni panna. (Tõsi, täna öösel see piirang erandkorras ei kehti!) Mitte et ma selle reegli all kuidagi kannataks, seda enam et tegelikult ju leitakse ikka võimalus ja ettekääne, kuidas määrusest mööda hiilida.

Olen ka ise viimastel nädalatel osalenud mitmel peol, mis kestsid kaugelt üle kesköö. Ja miks ka mitte – kui ühisel prallel lustivad inimesed pole enne kella 23 nakatunud, siis vaevalt see hiljemgi juhtub. Aga küllap sarnaneb sellise piirangu mõte Soome talvesõjaaegse tantsukeeluga. Vaevalt et tants tagalas kuidagi rinde olukorda mõjutas, pigem võinuks üks korralik tangoöö mõnele puhkusele saabunud sõdurpoisile energiat juurdegi anda. Aga ju peeti lihtsalt sobimatuks kriitilisel ajal lõbusalt karelda. Sama lugu on ööeluga pandeemiaaegses Eestis.

Ju peeti lihtsalt sobimatuks kriitilisel ajal lõbusalt karelda. Sama lugu on ööeluga pandeemiaaegses Eestis.

Kuid nagu juba öeldud: üldjoontes ei või vaktsineeritud inimene Eestis oma elu üle kaevelda. Selle eest suur tänu meie valitsusele, kes on suutnud vältida paanikasse sattumist ega ole tõtanud kõike keelama ja sulgema.

Vaktsineerimata kodanike elu on ilmselt tükk maad keerulisem, aga tuleb aru saada, et piirangud pole välja mõeldud nende kiusamiseks, vaid vastupidi – kaitsmiseks. Selleks et hoida riskigruppi kuuluvaid isikuid eemal rahvarohketest kohtadest, kus nad võiksid kergesti nakatuda, millele omakorda järgneks haiglate ülekoormus ja rohked surmad.

Aga kui osutub tõeks juba mitmest suust kõlanud ennustus, et kevadeks oleme me kõik kas haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või surnud, siis laheneb ka piirangute probleem iseenesest. Enam pole tarvis kedagi kaitsta, kõik peaksid olema võimelised ise toime tulema.

Kui osutub tõeks juba mitmest suust kõlanud ennustus, et kevadeks oleme me kõik kas haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või surnud, siis laheneb ka piirangute probleem iseenesest.

Muidugi, kiusatus kaitsta jääb alati! Seda on näha paljudes riikides, kus ikka ja jälle üritatakse viirusest võitu saada normaalset elu välja suretades. Sest normaalset elu ei elata nelja seina vahel, vati sees. Normaalne elu kätkebki endas ohte ja riske.

Iga lapsevanem teab, milline ärevus poeb hinge, kui su võsuke esimest korda ise, üksipäini kooli läheb. Mis temaga tänaval juhtuda võib! Ja tõsi ta on, võibki. Mõnikord juhtub koguni midagi päris tõsist ja traagilist.

Aga midagi pole teha, sest alternatiiv – hoida oma lapsel terve elu käest kinni, valvata ja passida teda nii, nagu hoiab ihnur oma kuldmünte – ei kõlba ka kuhugi. See poleks elu, vaid kuritegu lapse vastu. Jalgrattaga sõites kukutakse end vahel veriseks, paadiga sõites varitseb alati oht ümber minna, suuskadega mäest alla lastes põrutatakse mõnikord vastu puud.

Muidugi, liialt pole mõtet riskida, ja seetõttu kantaksegi autos turvavööd. Aga see ei garanteeri midagi.

Tundub, et enamikul meist ongi nüüdseks vaktsiinidest või haiguse läbi põdemisest moodustunud turvaliselt üle kere vöö. Kellel veel pole, küll see varsti saab. Ja siis pole muud kui sõidame! Elame! Oleks ainult maailm avatud ja tuju hea.

Head uut aastat!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid