KULTUURIBIIT | Kunstiteadlase Aleksander Metsamärdi playlist
Grupinäituse projekt „Uusaastalubadused“ käsitleb uue aastaga kaasnevaid asju nagu lubaduste andmine ja nende purunemine, aasta algusega kaasnev seisak ning lootus millegi paranemisest aasta kõige pimedamal ajal. Näitus toimub vestlusrakenduses „Telegram“ ning oma töid esitlevad kuus kunstnikku: Darja Popolitova, Alexei Gordin, Siim Elmers, Martin Kirsiste, Elina Masing ja Liisbeth Horn.
Vestlusel, mis toimub läbi sõnumite, piltide ja emojide on oma kindel tunnetus: ekraanil ei koge me asju nii kuis päriselus. Uue aasta algul kipub suurem osa ühiskonnast erinevate substantside tarbimise tagajärjel olema võimeline vaid telefoniekraani vaatama. Miks mitte vaadata siis juba näitust?
Näituseprojekt toimub ööpäevaringselt alates 1. jaanuarist ning on viimast päeva avatud 6. jaanuaril.
Sissepääs näitusele: https://t.me/+PXzMaeJD73dkODY0.
Lisainfo Facebookis: https://www.facebook.com/events/446488837124464
Näitust kureerivad Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja kuraatoriõppe teise aasta magistrandid Anita Kodanik, Gertu Borodkina, Aleksander Metsamärt, Kristo Villem ja Marion Leetmaa.
Näituse üks korraladajatest Aleksander Metsamärt kommenteerib oma muusikavalikut nii:
Proovisin oma muusikavalikus lähtuda sellest, et pärast uueaasta pidustuste möödumist tuleb kaunis pikk ja depressiivne aeg, kus kogu aeg on külm, väljas käia suurt ei saa ning ebamugavalt palju tuleb aega veeta isendaga – veelgi hullem lähedastega – nelja seina vahel. Kõik sõbrad, sugulased ja armastajad, kes on pühade tarbeks kodumaale tulnud, on ära läinud ning nukker on jälgida, kuidas aasta alguses antud lubadused harva veebruarinigi vastu peavad. Sestap proovisin leida mõningad albumid, mille taustal oleks võimalus nii läbi elada talve-bluusi, kui pakkuda sellele ka teatavat kosutust.
“Deathconciousness” – Have a Nice Life (2008)
Pea kahe tunni pikkune concept-album, suudab endasse koondada otsekui kõik lumetormis ekslemise faasid. Aukartust äratav ülevus on segamini allaandva lootusetusega. Lüürika suuri, keerulisi ja kaunis trööstituid tundeid peegeldatakse tagasi külmalt ja distantseeritud muusikaliselt peeglilt. See annab kokku tugeva surnuks külmumise, kuid samaaegselt tugevate tunnete kogemise õhustiku, mis tundub talvel paslik olevat. Ning kui Have a Nice Life võtab kätte, et ennast albumil välja elada, on tulemuseks mõned parimad gooti-roki sugemetega kaasakiskujad käimasolevast sajandist!
"Ágætis byrjun" – Sigur Rós (1999)
Seda Sigur Rós’i albumit loeksin nende varasemast loomingust kõige vähem Toyota reklaami soundtrack-i moodi kõlavaks. Seega küllap ka parimaks. Ageatis byrjun pakub tervikuna mingit tohutu võimast katarsist. Ning Sigur Rósile omaselt mitte- depressiivset “on nagu on. . .” tüüpi katarsist, vaid õrna ja hingestatud “tegelikult elu on päris ilus” tüüpi kogemust. Samuti on tore albumilt välja kuulata džässilikumaid mõjutusi, mis hilisemas loomingus tagaplaanile jäävad.
“Seasons of your day” – Mazzy Star (2013)
Mazzy Stari ei saatnud õnneks sarnane saatus nagu mitmeid teisi 90ndate bände, mis viimasel kümnendil tagasi kokku tulid, et proovida uuesti püünele pääseda – naaseti täisjõus. “Seasons of your day” on natuke suitsune, piust unine ning üleüldiselt kamina ääres poolunne vajumise tundest kantud album, mis suudab sellegi poolest jääda vaimustavalt kummitama. Kergelt psühhedeelne maik ja detailideni läbikomponeeritud akustiline taust annab terviku, mille osad on täpselt nagu villaste sokkidega tule ees istumine – just right.
“Mahler remixes” – Fennesz (2016)
Austria eksperimentaalse glitch-kitarristi lähenemine Mahleri üleelusuurustele sümfooniatele ja nende remiksimine on andnud uue, teadlikult külma ja kergelt distantseeritud teose, mis tundub kui rusikas silmaauku mõnel kargel talvisel jalutuskäigul. Meeltute sümfooniliste liikumiste kaugustesse ja kajadesse peidetud sämplid mõjuvad nagu külmunud lained merejääs. Seejuures jääb lõppmulje albumist ikkagi kuidagi kaitsev ja turvaline. Nagu see pool kampsunist, mis kogub enda peale külma ilmaga jääkristalle.
“Dragonslayer” – Sunset Rubdown (2009)
Juba vana kombe kohaselt on talv aeg, mil jutustatakse muinasjutte, mistõttu võiks soovitustesse mahtuda ka üks eriti muinasjutulise tooniga album. Sunset Rubdowni ninamees Spencer Krug on hiilgava laulukirjutajana tõestanud ennast kümnetes eri projektides, kuid “Dragonslayer”-il saavutas ta vaieldavalt mingisuguse isikliku apoteoosi. Sisuliselt iga lugu on ooperilikult dramaatiline indie-roki bänger, mis on oma fraseeringutes nii kristallselgelt isiklik kui lüüriliselt mütoloogiliste viidete poolt looritatud. Lõpptulemuseks on nime vääriline album – otsekui võtaks maailma kõige väiksem ja vapram rüütel südame rindu, et võidelda lohega. Täiuslik pala neile, kelle jaoks talv on aeg, et unistada.
“Ultravisitor” – Squarepusher (2004)
Tõenäoliselt on tegu Squarepusheri ühe terviklikuima albumiga; sujuvalt džässi ja IDM-i vahelistes voolusängides voolava teosega. “Ultravisitor” on tehniliselt keerukas ja meisterlik. Kuigi vähem on kuulda Squarepusherile omast “muusikalist naljatlemist”, saavutab tervik võib-olla just seetõttu talvele omase kaine tunnetuse. Leiab nii vaimustavat, 200 pluss lööki minutis andmist kui meloodilisi ja õrnu kohti. Kahest äärmusest ja nende vahele jäävast moodustub tervik, mis on nii muusikaliselt nauditav kui täiuslik taust näiteks talvises linnaruumis.
“Dragging a Dead Dear Up a Hill” – Grouper (2007)
Grouperi viies album on üks neid harvaesinevaid isendeid, mis annab kõigele, mille taustal ta mängib, filmiliku tunde. Album supleb kajaefektides ja lakoonilistes kitarrikäikudes, kuid teeb seda maitsekalt, mõjumata seejuures trafaretselt, läilalt või melodramaatiliselt. Et talv on aeg, kus tahaks vahepeal natuke kerra tõmmata ja endasse vaadata, tasuks lõpetuseks soovitada albumit, mis selle tunde võrdlemisi hästi heliliselt kinni on püüdnud.
