Kadri Paas: suurim oht Eestile on meie mõtlemine

Eesti riiklikus julgeoleku kommunikatsioonis, peenemalt, strateegilises kommunikatsioonis, kannab lõppev aasta sümbolite ja rituaalide lõhkumise ning vastuoluliste sõnumite levitamise pitserit.

Otsus ja tegu võrdub sõnum. Nii oli, on ja jääb. Kõikjal üle maailma. Eesti ei ole erand. Strateegilises kommunikatsioonis kasutatakse sihtgruppide mõjutamiseks, teavitamiseks ja veenmiseks sõnu, pilte, sümboleid, tegevusi ja tegematajätmisi - ka vaikust -, et muuta kuulajate ja vaatajate hoiakuid, arvamusi ja käitumist riigi strateegilise eesmärgi saavutamiseks. Seda eeldusel, et valitsuse jaoks on eesmärk arusaadavalt ja mõõdetavalt sõnastatud.

Küllap võiks järgnevalt kirjeldatavate otsuste tegijate motiividega – kelle või mille huvides? - tegeleda nii Kaitsepolitseiamet – reetmine/vastutegevus ei ole ainult salajase info üleandmine, vaid ka aeganõudva ja raskesti ülesehitatava vaimse julgeoleku käeviipega pilbastamine – kui Riigikantselei ja valitsus. Viimased kaks võiks kaaluda vastavate asutuste juhtide ametikohale sobivust. Tõsi, küllap on suur osa otsustest enne avalikuks saamist kantseleile ja valitsusele teada ning vaikimisi heaks kiidetud...