Aasta hakkas kohe karmi kärina ja mürinaga. 13. jaanuar on päev, mil me esivanemad kuni revolutsioonini tervitasid uut aastat ja see sai ka päevaks, mil teatud mõttes sai alguse uus aasta Eesti poliitikas 2021. aastal, sest peaministriks olnud Jüri Ratas teatas, et astub tagasi ja Isamaa, Keskerakonna ning EKRE valitsus läheb kuu lõpuks laiali. Eelkõige EKRE toetajate hulgas tekitas see uudis tuska, EKRE-vastaste hulgas rõõmurõkkeid.

Kommentaator Siim Kallase vuntsid, kirjutas selle puhul järgmist ja võib-olla on selles, mis kirjutati aasta algul aasta lõpul mingi prohvetlik tera olemas: „Kaja Kallas ei sobi ei erakonna esimeheks ega peaministriks. Ta on seda korduvalt tõestanud, viimati 2019 valimiste ajal, kui ta lörtsis oma rumala lobisemisega ära Reformierakonna võidu ja maandus oma sõpradega opositsioonis. Reformil on olnud juhtide ja juhtimisega probleeme Ansipi lahkumisest peale, ei Rõivas, Pehkur ega nüüd Kallas pole välja vedanud. Arvestades, et koalitsioonipartnerid on libedad nagu angerjakalad, oleks Reformierakonnal tark mõelda ka tulevikule ja tuua parteisse mõned asisemad inimesed „varjaagidena” juurde. Praegu kukkus kõik kergelt sülle, aga see oli pime õnn. Et poliitikas edu saavutada tuleb tööd teha, mitte õnnele loota ainult.”

Veebruar

Aasta esimesel poolel venis Santa Barbara pikkuseks erakonna Isamaa ümber toimuv kammaijaa. Parempoolses erakonnas ilmus välja rahulolematutest koosnev parempoolne tiib, kes ähvardas erakonna esimehe Helir-Valdor Seederi tagumiku alt vägisi väärtusliku tooli ära kiskuda. Viljandi mehe Seederi jaoks lahenes asi siiski soodsalt ja enne jaanipäeva valis erakonna suurkogu ta uuesti ametisse.

Tema vastaskandidaadiks sai mõneti üllatuslikult rohkem prokurörina tuntud Lavly Perling, kes astus parteisse 23. veebruaril. Anonüüm nimega Kommentaator arvas sellest käigust järgmist: „Kuidagi mage värk kui minnakse Kaitsepolitsei direktori kohalt või riigi peaprokuröri kohalt poliitikasse. Ei tea ühtegi BND juhti näiteks, kes oleks läinud Saksamaa poliitikasse või samast mõnda „generalbundesanwalt-i”, kes oleks poliitikuks hakanud.

Jah, üks juhus tegelikult meenub kui von Stahl tahtis saada Berliini linnapeaks aga ei saanud. Kuid reeglina makstakse neile korralikku pensionit, et nad saaksid edaspidi peale ametist lahkumist kala püüda. Tehkem seda ka Eestis, siis pole mingeid pahandusi.”

Märts

Kohati aetakse kommentaariumis mõistlikumat juttu kui artiklites, mille alla need on kirjutatud. 2021 oli Eestis ka valimiste aasta. Mõneti tekkis de ja vu-tunne sest kui enne 2017. aasta valimisi rääkisid mõned põlevate silmadega eksperdid hirmujutte kuidas võimult tõugatud ja solvatud Edgar Savisaar tuleb ja saab oma nimekirjaga 40 000 häält Lasnamäel (reaalsuses sai 3600), siis tänavu viirastus enne kohalikke valimisi paljudele EKRE võit kilulinnas ja Ida-Virumaal. Nagu me teame, siis sellest ka asja ei saanud, Tallinnas võitis Keskerakond ning Narvas Katri Raigi nimekiri.

Näiteks kirjutas anonüüm Vetevana järgmist: „Tõnis Saartsil on nagu alati mingi oma atmosfäär. Selleks, et teha korralik tulemus valimistel on vaja omada korralikku nimekirja valimisringkonnas, kuniks EKRE koosneb isa-Helmest, ema-Helmest, poja-Helmest, kunstnik Põlluaasast, ühest Jaak Madisonist ning ühest Poolametsast, siis nad ei suuda Tallinnas Lasnamäel ja Kirde-Eesti linnades mingit tulemust teha.

Muidugi meeldib kohalikele venelastele Lähtru mõisniku jutt targast Putinist ja Rootsis jooksvatest homodest, aga valimistulemuse tegemiseks oleks vajalik korraldada nendes kohtades samasuguseid turneesid, nagu EKRE korraldas Eesti pärapõrgutes ja tühjaks jäänud kolhoosikeskustes, aga esiteks ei oska neist peale isa-Helme korralikult vene keelt, teiseks on see nišš juba Lasnamäel ja Kirde-Eestis täidetud Keskerakonna venekeelsete poliitikutega, kes käivad rääkimas kuidas eestlased on venelastelt midagi varastanud ja kuidas Eesti riik on venelasi solvanud, erilisest vene hingest ja selle kinnituskohtadest. EKRE ei suuda Kõlvartite, Toomide, Stalnuhhinite ja Korbidega sammu pidada tehku või iga nädal tõrvikumarssi ja iga päev TRE-raadio saadet.”

Aprill

Aprill on teatavasti naljakuu ja selle eest, et ka päriselt nalja tehtaks, hoolitses sedapuhku Kojamees alias Tarmo Kruusimäe. Isamaalasest riigikogulane lesis parlamendi infotunni ajal voodis, pahvis suitsu ning kuulas 1980ndate muusikat. Kui talle anti võimalus küsimus esitada, siis jättis ootamatult kaadrisse sattunud Kruusimäe seda tegemata ja jõllitas lihtsalt kaamerasse. Selle vägeva performace’iga, mille kõrval ka Eesti kunstnikud on puhta poisikesed, murdis Kruusimäe kodu-ja välismaiste meemiseppade südamed, aga oli ka tõsiseid, kes nõudsid Kojamehe lahkumist riigikogust (hea, et mitte Eestist!).

Anonüüm nimega Hääl Armastuse Saalist (ilmselt seos Postimehe ja Eesti kirjandusega siiski puudub) selles probleemi ei näinud: „Aga milles küss? Sellised me näemegi välja pandeemia aegadel kodus kaugtööd tehes. Selle pärast ma ei mõista seda püha viha, mille pärast siin mõned põlema läksid ja juukseid peast katkuvad. Kogu video põhjal jäid lahtiseks vaid kaks küsimust. Esiteks, küsimus Kojamehe trussikute kohta jäi lahtiseks ja teiseks miks elab riigikogu liige nagu kodutu trepi all, pikutades kulunud voodipesuga vanal ja viletsal voodil. Saatke Kruusimäele kähku mõni virtin koos viimase IKEA kataloogiga kodu sisustama!”

Mai

Lehekuu on paljude jaoks ka Eurovisioni kuu. Tänavu võitis friigišõu kuulsusega konkursi itaallaste tehtud korralik rokilugu. Eestlaste Uku Suviste jäi kunagi Euroopa koduperenaiste jaoks mõeldud lauluvõistlusel võistlejate sabaossa. Kommenteerija ded dõmohod leidis selle ebaõnne peale, et lahingusse tuleb kupatada Eesti juhtivad kleidikandjad, et väärt auhind jälle Eestisse tuua: „Mikk Pärnits oleks oma roosa kleidi ja kõpskingadega kindlalt laupäeval finaali saanud, mis sest, et laulda ei oska ja üldse midagi erilist teha ei oska. See on näide sellest, et inimene raiskab oma annet tühja ja vales suunas. Samas kui tõsiselt rääkida, siis on see võistlus selline, et paremad võivadki välja jääda. Igatahes on Uku tubli ja Eesti artistidest näidanud viimase kümne aastaga suurimat arengut.”

Juuni

Selle aasta üheks kandvaks teemaks oli rohepööre, ehk teisisõnu jõuti tagasi selle juurde, mis oli aktuaalne enne COVIDit (Gretad, CO2 jne.). Ka Eestis pingutasid poliitikud ja ametnikud ajukurde kuidas süsinikdioksiidi paiset vähendada. Minister Taavi Aas tuli välja lihtsalt ettepanekuga muuta autosõit inimestele senisest kallimaks („Kongeniaalne!” nagu ütleks Ostap Bender) tänu täiendavatele maksudele. Näha oli, et roolikeerajatele see algatus ei meeldinud. Anonüüm mõtteid kaabu alt arvas, et Aas, Kallas jt. võiksid ise esmalt eeskuju näidata: „Tahaks teada kas Taavi Aas ja Kaja Kallas ise ka mõtlevad keskkonnasäästlikuma liiklusvahendi, näiteks eesli selga istuda? Arvatavasti mitte. Ja igasugused maksud pole mõeldud ei keskkonnasäästuks ega teede korrashoiuks, vaid selleks, et enne valimisi saaks jälle helikopterilt raha alla loopida.”

Juuli

Inertsist jätkus ka 2020. aastat iseloomustanud sumin abielureferendumi üle. Kord olid nagu Pisuhännas homoaktivistid peal ja EKRE all ning siis taas vastupidi. Keegi õnneks kannatada ei saanud, ehkki vastastikku karjuti needusi ja Tartus murti ka ühe õnnetu vikerkaarelipu (mitte Thomas Müntzeri ja tema 16. sajandi poolehoidjate, vaid LGBT aktivistide) vars plaksti pooleks. Järgnevalt leidsid arvamusliidrid ja suunamudijad, et kui EKRE meeleavaldusel vikerkaarelipp ei lehvi, siis pole Eestis demokraatiat, EKRE fännid korrutasid samal ajal oma mantraid ning lõpuks pomises igaüks oma nurgas oma asja.

Anonüüm homo on pugenud Mardi ja Martini sängi kirjutas selle kohta: „Näotu värk nii ühelt kui teiselt poolelt, EKRE ja aktivistid on väärilised ning võrdsed vastased, muuhulgas IQ-tasemelt, ning väga hästi sobivad omavahel kokku. Kui midagi lisada, siis seda, et lääne konservatiivide hulgas sellist koopahomoviha pole nagu Venemaa ja Ida-Euroopa nn konservatiividel, selles viimaste konservatiivsus vaid seisnebki. Mis on imelik, sest kindlasti on mõned homod ka EKREsse pugenud, sest kui hobuse- ja koeraarmastajad (mäletate, oli EKRE algusaegadel ka selline skandaal!) on esindatud, siis homoseksuaalsus on väga „mild”.”

August

Tänavu valiti Eestis ka presidenti ja kui poliitikutel tundus mingil hetkel olevat asjast poogen, siis mereteadlasele Tarmo Soomerele võiks küll anda mingi lohutusauhinna, sest viimasest kahest aastakümnest ei meenu, et keegi mitte-poliitikutest kui ka poliitikutest oleks ise nii hirmsasti tahtnud Eesti presidendiks saada. Mingil hetkel tundus, et Soomerel isegi õnnestub, peale pikka punnimist kutsusid parlamendierakonnad ta kohtuma, aga lõppes asi ikka sellega, et entusiastlikkule Soomerele öeldi ära ja presidendiks sai hoopis teine teadlasest „must ratsu”- Alar Karis.

Kuid sellegi poolest oli Soomere suve lõpul üks enim tähelepanu saanud persoone Eestis. Nime järgi samuti merehuviline anonüüm vetevana, võttis Soomere suvise pingutuse kokku järgnevalt: „Nädala algul oleksin suhtunud Soomere presidendikandidaadiks saamisesse hästi, kuid see nädal veenis mind, et see vanaisa ei sobi presidendiks. Käia sotside juures ja vanduda, et on moodne ning geiabielude pooldaja, minna järgmine päev Isamaa juurde ja rääkida vastupidist juttu ning seda, et tema oleks nõus mehe ja naise abielu põhiseadusesse kirjutamisega, siis minna Sildami juurde ja rääkida, et on pigem konservatiiv... Jääb selline mulje, et Soomere on valmis olema kellega iganes -monarhistide, kommunistide või homoaktivistidega- ainult, et presidendiks tehta. Mulle see küll ei meeldi, et taat käib ja proovib olla igas pulmas peiuks, no täielik konjunktuur ja oportunism.”

September

September on ju tarkusekuu, aga paistab, et Edgar Savisaar -meie poliitika kunagine raskekaallane- 2017. aasta fiaskost kohalikel valimistel suurt ei õppinud ja proovis 2021. aastal veelgi „futuma” seltskonnaga, mis ei koosnenud isegi poliitikutest, vaid kristallinaistest, õlijumalannadest, MMS-i huvilistest jt. tegelastest uuesti. Tulemus oli kõigile va. Savisaarele etteaimatav, aga sellele vaatamata pälvis paljukordse ministri ja endise Tallinna meeri osalemine kohalikel valimistel palju tähelepanu. Keegi anonüüm doktor hullar arvas aga järgmist: „No mis ajab vana ja haiget inimest sellise asjaga tegelema? Ta oleks võimu nimel nõus ka kulmudel valimistele roomama vist.”

Oktoober

Sügisel 2021 ei mäletanud keegi enam ei Soomeret ega Savisaart, vaid põhilised emotsioonid möllasid keskerakondlasest kultuuriministri Anneli Oti ümber, kes kartis süsti, täpsemalt koroonavaktsiini. Minister andis segaseid vastuseid ja saatis välja sama segaseid sõnumeid ning lõpuks ei jäänud ta erakonnal muud üle kui ta ministrikohalt tagasi kutsuda (ametlik formuleering: astus tagasi ise). Kuigi peatoimetaja Urmo Soonvald oli oma ukaasiga käskinud koroona-kommentaariumid sulgeda, siis jäi kusagil toimetuses ajakirjanik tukkuma ning kommenteerijad pääsesid ikka oma meelisteemat kommenteerima. Anonüüm hääl armastuse saalist andis Ratasele ja Kiigele targa siili kombel nõu veel ajal kui Ott polnud „omal soovil” lahkunud, kuid tema lahkumist nõudsid erinevad kultuuritegelased: „Äkki ei ole hilja Ratasel veel Koit Toomele helistada? Ka Sulo Tintse kõlbaks."

November

Ei edenenud see riigipirukas ka Kaja Kallase käes, aasta lõpuks oli palju rahulolematuid, kellele ei meeldinud Kallase valitsuse tegevusetus või tegemata jätmised koroona-vastases võitluses. Sest lubatud kohta viie rikkaima seas ei paista endiselt kuid sügisel käisime ära viie kõige koroonahaigema hulgas vastavas pingereas. Aastalõpuks oli palju pahandust ka hinnatõusude ja kodukulude ümber. Selle sama partei esimees, mis tõotas kunagi kohta rikkaimate hulgas soovitas nüüd maksta näiteks elektriarvet järelmaksuga.

Õnneks vetsupaberit veel aastalõpu seisuga Eesti Vabariigis jätkus, kuid selgelt oli aasta lõpus palju neid, kes pidasid Kallase valitsust ja Kallast juhina ebaefektiivseteks. Anonüüm siimu vuntsid kirjutas päris-Siimu tütre tegevuse kohta valitsusjuhina: „Kallase valitsusele oleks vaja ata-ata teha, sest seda, et haigestumised lähevad üles ja tekivad probleemid koolides sügisese vahaeaja järel ja paiku, oli ette teada juba poolteist kuud varem, kui teised maad, mis suvel olid preventatiivset tööd teinud võtsid piiranguid juba maha, aga meil läksid haigestumised just üles.”

Detsember

Aasta viimane kuu oli Eestis kaunis rahulik. Inimesed murdsid meil pead eelkõige elektri- ja toasoojahindade üle ning otsisid edutult süüdlaseid, kelle pärast elu Eesti riigis on kole kalliks muutunud. Samal ajal täristas meie suur naaber Venemaa sõjariistu Ukraina piiril, lääneriigid tundsid nagu alati „sügavat muret”, rohked Venemaa ja Kremli eksperdid tegid ennustusi jne. Venemaa ja Ukraina teemadel ei võtnud sõna vaid väga laisk inimene. Õnneks sõjaks ei läinud ja paljud kommenteerijad oletasid, et ei lähe ka uuel aastal. Anonüüm valdur kurk kirjutas järgmist: „Kõik ootasid, et endinde Leningradi taksojuht ründab Ukrainat, aga tema sunnik võttis ja ründas järjekordselt Venemaad!”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid