Samavõrd kui eestlased on tuntud headuses legendaarsed oma laulupidudega, ei lähe meie asjad hästi ausammastega. Ükskõik, kas püstitatakse kliima-sobimatu võõr-stiilne klaasrist Tallinna, halenaljakas sambakarneval Viljandisse või siis püüab skulptor Kangro oma Kalevipoja samba sättida Tallinna lahte või koguni Saadjärve äärde.

Meile kõigile on teada-näha Vabaduse väljakul juba 12 aastat oma klaasilikus kõrguses seisev Vabadussõja võidusammas. Meie esindussamba viimistlusmaterjalina kasutatud klaas pidi autorite idee kohaselt seostuma jääga, tuletades meelde, et Eesti on põhjamaa. Jääskulptuuri illusiooni pidi rõhutama ka monumendi seest kumav valgus.

Paraku sai see imeilu meie klaasilikule kõrgusele saatuslikuks, sest kohtusid arusaamatu rahakasutus, ebaõnnestunud konstruktsioonid ja poliitiline arrogants. Kas nüüd naerda või nutta juba tosin aastat Tema Klaasja Kõrgusena probleeme tekitanud ristisamba üle oleneb sellest, kui isiklikult me maksumaksjana seda olukorda võtta oskame.

Kui inimesi tabanud taudi puhul mõistab meie väikerahvas lõheneda ja tülli minna, siis kujukummardamise puhul on suhtumine ühene: ei meeldi. Hea seegi!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid