NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: lihtsad inimesed

Mina ei mõista Martin Repinskit hukka, las ta olla taksojuhitöö kõrvalt riigikogus edasi.

Taksot sõitev parlamendi liige kuulub muidugi kõmuliste kurioosumite valdkonda ja seepärast on mõistetav, et me ikka ja jälle saame ajakirjanduse kaudu kuulda Martin Repinski uutest mõtetest ja tegemistest.

Iseenesest on tegemist piiblisalmi meenutava looga, mida on võimalik tõlgendada väga mitmel moel. Mina läheneksin teemale niimoodi: viimastel aastatel on mõned iseenesest arukad inimesed hakanud rääkima sellest, et haritlaskond diskrimineerib n-ö lihtsat inimest. Väidetakse, et kuna võimule pääsevad peaaegu eranditult üksnes haritud inimesed, siis tunneb tavainimene, et tema sõna ei maksa, tema arvamusega ei arvestata ja „targad” ajavad asju üle temasuguste peade. Ja läbi lillede tehakse isegi justkui ettepanek kehtestada mingeid kvoote.

Marju Lauristin ütles ühes intervjuus, et säärane jutt haritlaste ja rahva vastandumisest teeb ta väga kurvaks. Ja eks ta tõsi ole, et midagi ogaramat on raske välja nuputada.

Kujutame ette näiteks olukorda, kus lennureisijad nõuaksid, et lennukit ei juhiks mitte ainult välja õppinud piloodid, vaid vahel usaldataks rool ka tavainimese kätte, sest see oleks ju „õiglane”. Sellisesse lennukisse ei julgeks mitte keegi istuda, sest peaaegu kindlalt lõpeks katse väga kurvalt.

Miks peaks keegi tahtma, et meid juhiksid ja meie eest langetaksid otsuseid lollid? Ka lollid ise ei peaks seda soovima.

Ja teisiti pole lugu ühiskonnaga. Sõna „haritud” vastand ei ole mitte „lihtne” – mida see mõiste üldse inimese puhul tähendab? –, vaid „harimatu” või otse välja öeldes „rumal”. Ja miks peaks keegi tahtma, et meid juhiksid ja meie eest langetaksid otsuseid lollid? Ka lollid ise ei peaks seda soovima, neilegi on ju kasulik, kui targemad kogu keerulisema töö ära teevad.

Kusjuures – ja nüüd jõuame tagasi Martin Repinski juurde – tegelikult ju mingit diskrimineerimist polegi. Võtame ette kasvõi riigikogu nimekirja ja me näeme, et „lihtsaid inimesi” kuulub sinna omajagu. Enamik neist pole küll nii avameelsed kui Repinski, kes valehäbita tunnistab, et parlamenditöö on tema jaoks igav, aga taksojuhtimine annab võimaluse suhelda inimestega ja on üldse palju meeldivam ajaviide.

Ja mina ei mõista teda hukka, sest ilmselgelt poleks suurt vahet, kas Repinski istub päevad läbi Toompeal või mitte, mingit kasu see Eestile ei too. Aga kui ta on taksoroolis, siis saavad paljud inimesed tema abiga kiiresti ja ohutult liikuda punktist A punkti B ja see on ju väga positiivne.

Ja ma ei arva ka, et Repinski peaks tingimata oma mandaadist loobuma ja pühendumagi üksnes taksojuhi leivale. Sest võib-olla tuleks parlamenti tema asemel järjekordne „lihtne inimene”, kes kistakse vägivaldselt ära töö juurest, millest tal mõistus enam-vähem üle käib, ja sunnitakse tegelema riigiasjadega, mille peale tema hammas suurimagi pingutusega ei hakka.

Lähiajaloost on ju arvukalt näiteid selle kohta, et suur ja võimas erakond ei leia oma ridadest ainsatki ministriametisse kõlblikku inimest ja peab neid eksportima väljastpoolt või et üks teine, väga sõnakas ja sõjakas erakond määrab ministriks ühe abitu jobu teise järel ning peab neid lakkamatult välja vahetama.

Miks see nii on? Sest tipp-poliitikasse on triivinud väga palju „lihtsaid inimesi”. Oo ei, meil pole põhjust karta haritlaste diktatuuri. Mulle isiklikult meeldiks see küll kangesti, aga me oleme sellest ilusast utoopiast veel kahjuks väga-väga kaugel.