Kõik on ju nii, ja ei ole ka. Võib-olla ei peagi mingil kombel olema. Kui Õnnepalu mäletab, et Gavrila Ardalionovitš („Idioot”, Dostojevski) roomas rahapaki järele kaminasse, siis mina mäletan, et Nastasja Filippovna võttis lõpuks tuletangidega raha – „sada tuhat, ise pakkisin!” – kaminast välja. Ganja ei läinud pakki tulest tooma – ta pöördus minekule ja langes kokku. Mäletan hästi, mismoodi mul 17-aastasena kihvatas: „Rooma nüüd, raisk.” Ja mismoodi kolmekümneselt mõttes Ganjat anusin: „Ära mine, jookse minema, jäta see kõik.”

Raha on kõigil täpselt sama palju, olenemata nende palgast. Miljonär kulutab sada tuhat autoremondile. Vaene kulutab oma netopalga tuhandest sada eurot autoremondile. Miljonäril on suuremad kulud, vaesel väiksemad, aga protsent on sama. Ängistus, et raha on vähe, on sama. Pole vahet, kas miljonär viskab ahju sada tuhat või vaene kümme eurot. Žest on sama. 

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid