JUHTKIRI | Vajame kindlustust, mitte kommunismi

Sotsiaalmeedias levivad naljaga pooleks tehtud postitused sellest, kuidas erakonnad võistlevad, kes on kõige suurem kommunist. Ja kas järgmistele valimistele minnes lubatakse tasuta elektrit. Võitja oleks justkui see, kes suudab esitada rohkem ettepanekuid, kui palju elektrit peaks laskma riigil kinni maksta.

Näiteks Keskerakond tahaks hüvitada poole inimeste elektri- ja gaasiarvetest. Juba senisele meetmete paketile (240 miljonit eurot) lisaks see 170 miljonit. Nende abstraktsete arvude taga peitub tõsiasi, et seda raha Eesti riigil ei ole. Eelarve on niigi koroonapandeemia, aga ka eelmise valitsuse laristamise tõttu miinuses. Niisiis ei tule Keskerakond võimalikele valijatele kosja isegi omaenda raha, vaid tuleviku arvelt võetud tarbimislaenuga.

Kommunism – mida on iseloomustatud ka niimoodi: kõigile nende vajaduste järgi – pole lahendus. Küll läheb vaja riiki kui viimase astme kindlustajat, kes aitab küürust üle saada.

Eesti Päevaleht toetab võimalikult lihtsaid meetmeid. Selliseid, mis jätaksid riigist endiselt partneri, mitte heategija mulje. Need peaksid olema minimaalse bürokraatiaga ja tekitama võimalikult vähe valehäbi. Praegu kehtiv süsteem, kus tuleb tõendada enda vaesust (ja digitaalselt nõrgematel iga kuu paberipakk palvekirjaga kaasa võtta), seda pole.

Oleme pakkunud varianti, et ühisest rahakotist tasutaks kõigi arveid võrdsel alusel. Keskerakonna ettepanek näitab, et nii tekib kergesti võidujooks selle nimel, kes suudab välja käia võimalikult suure protsendi.

Toetused olgu võimalikult lihtsad, aga mitte automaatselt kõigile. Korraga saab pakkuda nii abi kui ka vastutust.

Kaalumist väärib ka tänases lehes olev reformierakondlase Kristen Michali ettepanek: anda kõikidele potentsiaalselt hädas olevatele leibkondadele – pensionäridele ja lastega peredele – ühekordne rahasüst. Ja mitte „elektritalongina”, vaid kulutamiseks sellele, mida inimene ise kõige vajalikumaks peab.

Mõtet peaks lihvima. Kes näiteks on lahus elavate vanemate puhul lastega pere? Toetus ei tohiks olla ka automaatne. Taotlemine on võimalik e-teenuses lihtsaks teha ja küll soovi korral muudki küsimused paika saab. Kokkuvõttes tagaks see lähenemine ühekorraga nii abi kui ka vastutuse.

Riik ei tohi end vaeseks maksta. Lõppude lõpuks kasutab ju elektrit nii otse kui ka kaudselt iga inimene, kelle taskust see hüvitis viimaks tuleb.