2020. aastal importis Saksamaa üle 40% gaasi Venemaalt, umbes pooli Saksa kortereid köetakse maagaasiga ja gaasita jääks hätta ka märkimisväärne osa Saksa tööstust. Samal ajal on Saksamaa Vene gaasitarnete katkemiseks väga halvasti valmis – hoidlad on palju tühjemad kui sel aastaajal tavaliselt (eriti tühjad on Gazpromi omanduses hoidlad), ühtegi LNG-terminali Saksamaal endal pole, alles nüüd on hakatud mõtlema, et riigil võiks olla strateegiline gaasivaru... See on hämmastav läbimõtlematus sellises riigis nagu Saksamaa! Ekspertide hinnangu järgi Saksamaal kõik Vene gaasitarnete katkemise korral külma ja seisma ei jääks, kuid valus oleks maksta hinda, millega alternatiivne gaas kätte saadaks.

Saksamaa vaoshoitusel on kaks suurt põhjust: gaasiga seotu ja ajalooline. Mõlemat oleks me liitlasel aeg korrigeerida.

Eesti saab Saksamaad julgustada, et valitsusel on võimalik nii elanike kui ka ettevõtjate hinnašokki leevendada. Lihtsalt tahtmist peab olema.

Ajalooliselt on Saksa valitsuskoalitsiooni juhtpartei SPD oma idapoliitikas aastakümneid lähtunud eeldusest, et gaasi tarnib Venemaa ikka – isegi külma sõja ajal ju tarnis. Samuti usutakse, et vastastikku majanduslikus sõltuvuses olla on hea viis sõjalisi konflikte ära hoida. Ent gaasiturul on olukord muutunud, Venemaa on muutunud, Saksamaa gaasisõltuvus on suurenenud... Eesti diplomaatia ülesanne on veenda sakslasi, et praegu ei saa sellele vanale eeldusele enam toetuda.

Valimiskampaania ajal rõhutasid Saksa rohelised, kelle hulgast on valitud praegune välisminister, Vene-asjus väärtuste tähtsust. SPD, kelle seast on liidukantsler, rõhutas koostöö kaudu Venemaa ohjeldamise suunda. Näha on, et SPD tegevuskava praegu ei toimi. Kui endal vabatahtlikult üks käsi kinni siduda, muutub Putini-Venemaa ainult julgemaks.