Laura Mallene: Eesti meedialahinguväljal ilma ettevalmistuseta ehk rünnakud ajakirjanike vastu on kasvanud
(40)
Rahvusvaheline organisatsioon Piirideta Reporterid teatas 2021. aasta pressivabaduse pingerea analüüsis Euroopas ajakirjanike vastu suunatud vägivalla kasvust. See on intensiivistunud koroonakriisi ajal: konspiratsiooniteooriate levitajad ja ekstremistide toetajad on mitmel pool füüsiliselt rünnanud koroonapiirangute vastaseid protestiaktsioone kajastavaid ajakirjanikke. Märgatavalt on sagenenud rünnakud naissoost ajakirjanike vastu.
Seda ka Eestis. Ekspertintervjuudest ajakirjanikega selgus, et sagenenud on peamiselt lehetoimetuse liikmete vastu suunatud verbaalsete ja veebirünnakute hulk, seda mh valitsus- ja parlamendipoliitikute poolt – teguviis, mis võib kaasa tuua ajakirjanikevastaste rünnakute legitimeerumise poliitikute (maailmavaate) toetajate, laiemalt kogu ühiskonna silmis.
Kõige ekstreemsemal juhul on Eesti ajakirjaniku veebis sihtmärgiks võtnud rahvusvaheline natslik terroriorganisatsioon. Ajakirjanikule saadeti äärmuslikult häiriva sisuga teateid ning audiovisuaalset materjali, mh pilte ajakirjanikust, poomisnöör kaela ümber, ning videoid, mis kujutasid mustanahalise naise vägivaldset tapmist ja rüvetamist. Samuti kirjeldasid ajakirjanikud juhtumeid, kus artikli subjekt on hakanud veebi teel ründama ajakirjaniku lähedast, et ajakirjanikule kannatusi põhjustada või kajastuse eest kätte maksta.
Samas peetakse ajakirjanikuametit laialdaselt üheks kõrgeima läbipõlemisriskiga ja stressirohkemaks ametiks. Põhjusi on palju, esile on toodud rutiinipuudust, aga ka pidevat ajasurvet, nõuet kohanduda kiiresti uute tehnoloogiatega, traumaatiliste sündmuste kajastamise psühholoogilist mõju, piiramatut tööaega, nõuet olla valmis ka töövälisel ajal kajastama ootamatuid sündmusi, madalat töötasu jpm.
Demokraatia alustalana vajab kvaliteetne ajakirjandus tugevaid ajakirjanikke. Nii ajakirjanike vastu suunatud rünnakud kui ka läbipõlemine võivad viia nende töö kvaliteedi languse, töö häirimise ja ametist loobumiseni. Viimasele on viidanud ka meediauurijad.
Kaastundeväsimus ja läbipõlemishäbi
Kui eesliinitöötajate (arstid, tuletõrjujad) tööga kaasnevast psühholoogilisest taagast rääkimine on saanud normiks, siis ajakirjanikud jäävad enamasti läbipõlemisalasest ning tööga kaasnevate psühholoogiliste väljakutsete diskussioonist kõrvale. Ei ajakirjanikud ega üldsus seosta ajakirjandusametit kuigivõrd, kui üldse, kaastundeväsimusega, traumaatilise stressi vormiga, mis tuleneb korduvatest kohtumistest traumaohvritega ja traumaatiliste olukordadega.
Ent kohapeal traagilisi sündmusi kajastavad ajakirjanikud kogevad samasuguseid traumareaktsioone nagu tuletõrjujad ja politseiametnikud. Ja traumaatiliste sündmuste kajastamine ei ole harv nähe –
eri andmetel puutub raskete lugudega kokku 80–100% ajakirjanikest. Mida rohkem kokkupuudet traumaatiliste sündmustega, seda suurema tõenäosusega avaldub ajakirjanikul posttraumaatiline stressihäire.
Ajakirjanduses peetakse teatavat stressitaset ameti iseloomust tulenevalt paratamatuseks: ajakirjanikutööga kaasneb ajaline surve, suur töökoormus, kõrge töötempo, raske ja vaimselt nõudlik töö, mis tehnoloogia arenedes pidevalt muutub ja nõuab reporteritelt üha uusi oskusi. Kaootiliste tööaegade ning kajastamist vajavate sündmuste ennustamatuse tõttu on sageli keeruline töö ja pereelu ühitamine. Läbipõlemist kogevad enam just nooremad, vähem kogenud ajakirjanikud, kes peavad tegelema mitme asjaga korraga ja töötavad väiksemas väljaandes.
Halvas olukorras on need ajakirjanikud, kel uudistetoimetuse tuge on vähe või üldse mitte. See võimendab ajakirjanike psühholoogilist stressi. Veel enam süvendab seda ajakirjanduses leviv väljaütlemata käitumisjuhend, mis premeerib või isegi julgustab vaikides kannatamist ning ajakirjandusliku töö käigus saadud valusa kogemuse allasurumist. Keerulistest teemadest tulenevat emotsionaalset reaktsiooni on pikalt peetud ajakirjandusideaali vastandiks. Emotsionaalse teemaga või raskes seisundis allikaga kokku puutunud ajakirjanikku võidakse kujutada ebapädevana. Tema raskustest toimetus suure tõenäosusega ei kuule.
Ajakirjanikud erinevad eesliinitöötajatest selle poolest, et kuigi nad kogevad traumaatilisi sündmusi, ei eeldata neilt sündmustesse sekkumist. Suutmatus pakkuda vajajale otsest abi võib tekitada ajakirjanikele keerulisi eetilisi dilemmasid: ajakirjanik võib soovida aidata ja uskuda, et moraalselt oleks just see õige tegu, olles samal ajal teravalt teadlik enda kui eelkõige objektiivse vaatleja rollist. Töö spetsiifilised aspektid võivad tekitada ajakirjanikus süütunnet, eriti kui neilt oodatakse, et nad kirjeldaksid sündmust sensatsiooniliselt või survestaksid intervjuud andma raskes olukorras või haavatavaid inimesi.
Hoiakud, nagu poleks ajakirjanikutööga kaasnevad psühholoogilised tagajärjed kuigi märkimisväärsed või oleksid nõrkuse (häbiväärne) tunnus, on levinud ka ajakirjanike endi seas. Üha enam on hakatud rääkima ka traumajärgsest süütundest, mida defineeritakse kui „ebameeldivat tunnet, millega kaasneb usk, et oleks pidanud mõtlema, tundma või tegutsema teisiti“.
Ginger Casey kirjeldas pärast Los Angelese laste mõrvade kajastamist, kuidas ta „ei saanud aru, miks veel paar nädalat hiljem ei suutnud voodist välja saada, ja seda pärast kahtteist tundi und. Unenägudes nägin neid väikseid nägusid. Olin professionaalne ja ilmusin iga päev tööle, valmis emotsioone näitamata artikleid kirjutama. Ma ei tahtnud, et mu ülemus teaks, et need lood rebisid mul südame lõhki, et ta ei arvaks, et ma ei sobi „tõeliseks“ reporteriks“.
Ajakirjanikud on kirjutanud sellest, kuidas kannatavad viimase piirini ja selle saabudes tunnevad samuti süüd. Koroonapandeemia ajal ajakirjanikuna tegutsenud Oliva Messer on kirjeldanud, kuidas tundis, et pandeemia intensiivne kajastamine mõjus laastavalt nii tema füüsilisele kui ka vaimsele tervisele ja tõi kaasa pidevad õudusunenäod ning enesetapumõtted. Lahkumisavaldust andes tundis ta end läbikukkununa. Messer vahendab suure hulga ajakirjanike lugusid, kes otsustasid koroonapandeemia ajal töölt lahkuda, sageli toodi põhjuseks suutmatus hakkama saada järsult suurenenud töökoormuse ja äärmusliku pingega ning toimetuse võimetus pakkuda vajalikku tuge.
Ka maailma tuntuimates ajakirjanikke ettevalmistavates koolides pole sageli õppekavas aineid ega isegi loenguid, mis õpetaksid ajakirjanikele, kuidas kaitsta end psühholoogilise trauma eest või kuidas suhelda traumat kogenud ohvriga, ehkki nii ajakirjandustudengid kui ka ajakirjanikud ise tunnevad sellest puudust. Teemakohase ettevalmistuseta ajakirjanikud kasutavad toimetulekumehhanisme nagu vältimiskäitumine; valusate mälestuste allasurumiseks või õudusunenägude peletamiseks kasutatakse alkoholi ja narkootilisi aineid, tunnete tõrjumiseks võetakse appi must huumor, välditakse kohti, mis võivad kogetud stressi uuesti esile kutsuda.
Läbipõlemise peamiste põhjustena loetletakse kuut põhilist tegurit: jätkusuutmatut töökoormust; tajutava kontrolli puudumist; ebapiisavat tasu pingutuse eest; toetava kogukonna puudumist; õigluse puudumist ning väärtuste ja oskuste kokkusobimatust. Ehkki tegu on suuresti organisatsiooniliste küsimustega, pannakse probleemi lahendamise koormus tihti töötajate õlgadele, selmet leida lahendusi organisatsiooni tasandil.
Mitmed ajakirjanduslikud väljaanded on leidnud viise, kuidas läbipõlemisennetusega tegelda: Reuters on algatanud programmi Peer Network, mille raames meditsiinilise haridusega spetsialistid õpetavad töötajatele aktiivse kuulamise, empaatia ja enesehoolitsuse tehnikaid, samuti seda, millal tuleks kolleeg suunata professionaali juurde abi saama; avatud on ööpäevaringne traumaliin. Ka BBC töötajatele on loodud ööpäevaringne abiliin, välja on koolitatud vaimse tervise esmaabi andjad ning korraldatakse veebipõhiseid vaimse tervise ja vastupidavuse suurendamise koolitusi. Mitmed väljaanded, nagu Politico ja Guardian, on hakanud võimaldama töötajatele lisahüvesid, mh tasustatud lisapuhkust ja meeskondlikke vaimse tervise koolitusi. Paljud eelpool nimetatud hüved võeti kasutusse just koroonakriisi ajal, mil töötajaskonna seas avaldusid teravalt vaimse tervise probleemid.
Ka Eesti suuremad toimetused püüdsid pandeemia ajal kriisist tulenevate vaimse tervise hädade leevenduseks lahendusi leida: vähemalt kõigis suuremates erameeediamajades alustati töötajatele anonüümset ja toimetuse poolt tasutud (veebi)psühholoogiteenuse võimaldamist.
Läbipõlemine Eesti meediaväljal
Intervjueeritud Eesti ajakirjanikud ja toimetajad ei osanud enamasti nimetada läbipõlemisele viitavaid tundemärke. Läbipõlemist kirjeldasid ajakirjanikud ja toimetajad enamasti kui depressiooni ekstreemset vormi ja täielikku „aukukukkumist“. Samas kirjeldasid ajakirjanikud oma hetkeseisundit sageli moel, mis võib viidata läbipõlemisohule. Muuhulgas toodi välja töömuredele järgnevat magamatust, tüdimust, pidevat hirmu tööga mitte hakkamasaamise ja sellele järgneva vallandamise ees, tugevat stressitunnet, pidevat väsimust ja füüsilise tervise muresid. Näiteks ütles üks hiljaaegu töölt lahkunud ajakirjanik: „eks ma ilmselt läbi põlenud olin, kui ma oma tööd ikka nagu südamest vihkama hakkasin.“
Teise äärmusena kirjeldas üks toimetajatest, kuidas mõistet „läbipõlemine“ kasutatakse ajakirjanike seas kergekäeliselt ka juhul, kui ajakirjanik on tema hinnangul hoopis huvipakkuvate teemade vaegusest tulenevas tööalases mõõnaperioodis. See tekitab omakorda küsimuse, kas ajakirjanikud, kes läbipõlemist kogevad ja toimetajale sellest räägivad, ikka pälvivad alati väärilist tähelepanu.
Läbipõlemise ennetusega ajakirjanike hinnangul toimetustes ei tegeleta. Ajakirjanikud kirjeldasid ka toimetusejuhtide suurt töökoormust ning vähest ressurssi ajakirjanike võimalike probleemidega tegelemiseks. Väljendati kahtlust läbipõlemisennetusega tegelemise mõttekuses ning peegeldati kartust, et see võib osutuda vaid pealiskaudseks meetmeks, mille vajalikuks rakendamiseks pole toimetusel (sh ajalisi) ressursse ega siirast motivatsiooni. Üks ajakirjanikest tõdes kokkuvõtvalt, et „toimetus teeb [üksnes] seda, mida ta saab rahaga kinni maksta. Aga mitte seda, mis võtaks liiga palju aega“.
Eesti ajakirjanikud – nagu sageli ka nende rahvusvahelised kolleegid – kirjeldavad ajakirjanduses töötamist eelkõige kui elustiili. Ükski ajakirjanik ei olnud pöördunud seoses tööstressi või läbipõlemisega vaimse tervise spetsialisti poole, seda ka juhul, kui ta nimetas tööelus väga suurt pinget ning raskusi, mille negatiivne mõju ulatus ka eraellu. Nii toimetajate kui ka ajakirjanike hinnangul on vastutus sellest hoidumisel eelkõige ajakirjanikul, mingil määral ka toimetusel.
Ajakirjanikud väljendasid väga mitmel korral uskumust, et toimetused ei panusta ajakirjanike hoidmisesse, koonerdatakse tunnustusega ega leita aega muredega tegelemiseks: „Ajakirjandusväljaannetel [on] tihtipeale just selline suhtumine, et küll me tegeleme sellega, ära sina muretse, sa tegele oma ajakirjandusega, me tegeleme tagajärgedega, eks ju. Ja see lubadus ei ole tihtipeale olnud adekvaatne ehk siis nagu, et seda lubadust ei ole tihtipeale täidetud. Et kui see oleks juba automaatselt ka kuidagimoodi kommunikeeritud, et me saame ühiselt tagajärgedega tegeleda, et siis oleks natukene teistsugune teema.“
Kuidas on Eesti ajakirjanikud tööstressi ja läbipõlemise vältimiseks ette valmistatud? Praktiliselt polegi. Nagu eespool mainitud ülikoolides, ei ole ka Eesti kõrgkoolides ajakirjanduse õppekavadesse teadaolevalt lisatud ei aineid ega isegi loenguid, kus käsitletaks läbipõlemisennetust või rünnakutega toimetuleku strateegiaid. Puudub ettevalmistus ohvrite traumateadliku intervjueerimise ja emotsionaalselt raskete teemadega tegelemise alal ning reporteri vaimse tervise hoidmise vallas. Samuti ei olnud vastavat ettevalmistust saanud ükski ajakirjandusharidusega intervjueeritav. Üks intervjueeritav märkis, et teemat puudutati põgusalt ühes ajakirjandusõppe valikaines.
Väljaannetes töötavad ajakirjanikud ei pea olema ja sageli ei olegi erialase väljaõppega; erinevalt paljudest teistest ametitest ei nõuta ajakirjanduses spetsiifilist ettevalmistust ning kohati on muu erialane haridus isegi eeliseks. Vajalikud oskused omandatakse sel juhul iseseisvalt ja praktika käigus. Intervjuudest selgus, et ka toimetustes enamasti teadlikku läbipõlemisalast ennetust ei tehta ja informatsiooni ei anta, seda ka juhul, kui toimetusega liitub noor algaja reporter.
Toimetajad kirjeldasid peamiselt individuaalset lähenemist juhtumitele ning vajaduspõhist reageerimist. Toimetusepoolsete tegevustena nimetati vaid sellist kosmeetikat nagu vaimse tervise teemalised infoplakatid toimetusruumides. Üks toimetaja nimetas ka meediamaja initsiatiivil läbipõlemisega seotud kirjanduse soetamist, et ettevõtte üksuste juhid oleksid teemaga paremini kursis.
Eesti meediajuhtide näol on enamasti tegu pea- või uudistetoimetajaks edutatud endiste reporteritega, kes teavad seega üsna täpselt reporteritöö nüansse ja sellega kaasnevaid kitsaskohti. Ekspert-intervjuudes tõid uudistetoimetuste juhid ennetusmeetoditena välja reporterite koormuse monitoorimise ja individuaalse lähenemise, vajadusel puhkepäevade võimaldamise. Samuti püütakse jälgida lugude emotsionaalse raskuse dünaamika vaheldumist – pingelise tööprotsessi järel kergemate teemade juurde suunamist, aga ka toimetuse liikmete tunnustamist.
Üks toimetaja kirjeldas, kuidas jälgib, et toimetuses leiduks heade sotsiaalsete oskustega inimesi, et kolleegidel oleks keegi, kellega turvaliselt muresid jagada. Teine avaldas intervjuus lootust, et toimetuses toimib üksteise kollegiaalne abistamine. Uudistetoimetajad kinnitasid, et vaimse tervise probleemid ja reporteri läbipõlemine on nende jaoks olulised teemad, seda ka praktilisel põhjusel: toimetus ei saa endale hea töötaja kaotamist lubada.
Murekohaks pidasid toimetajad teadmatust, kuidas juba läbipõlenud töötajaga tegeleda. Toimetajad leidsid, et läbipõlenud töötajale pole uudiste- või uuriv toimetus taastumiseks sobiv koht, vaid sellisel juhul on mõistlikum leida töötajale kasvõi ajutiselt rakendus mõnes teises, stressivabamas üksuses. Samuti kirjeldati juhtumeid, kus paremaks peeti läbipõlenud töötajaga töösuhe lõpetada.
Eesti ajakirjanikud ja toimetajad rõhutavad „paksu naha“ vajalikkust ajakirjanduses töötamisel.
Reporteritelt oodatakse aja jooksul iseseisvalt piisava stressitaluvuse arendamist, et hakkama saada ka ajakirjanikuameti stressirohkemate perioodide ning ülesannetega. Paradoksina tõid reporterid intervjuudes esile, et samaaegselt nõutakse neilt empaatiat ja tundlikkust keeruliste juhtumite kajastamisel, ning kirjeldasid raskusi nende kahe üpris vastanduva nõude ühitamisel. Samuti toodi probleemkohana välja, et pingelisest tööst hoolimata on ajakirjaniku töötasu madal, motivatsiooni vähendab teadmine, et samasugust või kõrgemat palka on võimalik teenida pingevabamat tööd tehes.
Rünnakute kasv
Ajakirjanike füüsilise ründamise, hirmutamise ja ähvarduste selge eesmärk on enamasti ajakirjanike või tervete meediaväljaannete vaigistamine. Levinud ahistamisviisid on erinevad, alandavatest nimedest ja võrgus trollimisest kuni jälitamise ja häbistamiseni, otsese seksuaalvägivalla või tapmisega ähvardamiseni.
Veebiahistamine on muutunud kogu maailmas ajakirjanike tööelu igapäevaseks osaks. „Peamised sihtmärgid on olnud nais- ja vähemusreporterid ning ajakirjanikud, kes kajastavad parempoolsete identiteediankrutega põimitud teemasid“. See nähtus on tugevalt seotud ajakirjanike ja ajakirjanduse demoniseerimisega populistlike juhtide poolt. Sarnast tendentsi on näha ka Eestis. Seejuures ei ole ajakirjanikud alati saanud toimetuselt toetust. Nad on jäetud üksi, kuna toimetuse juhtidel pole lihtsalt aega; puudub teave, mida ahistamise korral teha, ning alati ei ole kasu ka ametivõimude poole pöördumisest.
Uuringute järgi pakuvad ajakirjandusväljaanded ahistamise korral küll mingil määral tuge, kuid peavad seda eelkõige reporteri mureks. Puudub süsteemne lähenemine ja toimetuseülesed juhised. Rünnakute tagajärjena on välja toodud negatiivset mõju vaimsele tervisele, aga ka hirmutunnet ja enesetsensuuri.
Eesti ajakirjanike vastased rünnakud
Eesti ajakirjanikud end füüsiliselt ebaturvaliselt ei tunne, ükski ajakirjanik ei väljendanud sellekohast hirmu. Füüsilise rünnaku ohtu kirjeldati kui midagi, mida Eestis ajakirjanikuna töötades kartma ei pea. Samas loetlesid pea kõik ajakirjanikud juhtumeid, kus toimetuse liikmele on tehtud räigeid ähvardusi, ilmutud koduukse taha või tungitud toimetuse ruumidesse. Kirjeldati ahistava jälitamise juhtumit. Murekohana toodi välja verbaalsed rünnakud ja avaliku alandamise juhtumid, sh valitsuspoliitikute poolt. Üks ajakirjanik kirjeldas muuhulgas ühe ministri agressiivseid telefonikõnesid puhkepäevadel.
Toimetused on samas hakanud üha rohkem rõhku panema ajakirjanike töökeskkonna füüsilise turvalisusele. Kasutusele on võetud paanikanupud, turvafirma teenus, piiratud on inimeste ligipääsu toimetuse ruumidesse, toimub koostöö politseiametiga. Üks meediatoimetus palkas hiljaaegu toimunud kuritegeliku jõugu sissetungi järel mõneks ajaks toimetust valvama turvatöötajad, kes jälgisid, et toimetusse saaksid siseneda vaid meediamaja töötajad. Esimese „kaitseliinina“ toimivad mitmes meediamajas toimetuste assistendid, kelle kanda on esmane kontakt rahulolematute ja verbaalselt vägivaldsete helistajatega, aga ka toimetusse kohapeale tulevate inimestega.
Ekspertintervjuudes intervjueeritavad enamasti normaliseerisid (veebi)rünnakuid ning pidasid neid töö vältimatuks osaks. Reeglina toimetused oma liikmeid tabanud rünnakutest avalikult ei räägi. Ühe erandina tegi seda hiljaaegu Rahvusringhäälingu uuriva ajakirjanduse saate „Pealtnägija“ juht Mihkel Kärmas, kes avalikustas saates toimetuse ajakirjanikule sotsiaalmeediakanali kaudu tehtud ähvarduse, millest võis välja lugeda ähvardust elule, ning kinnitas, et saate meeskond kavatseb talitada nii ka tulevikus, sealjuures rõhutas Kärmas, et avaldamisele kuulub ka ähvarduste autori nimi.
Toimetajad kirjeldasid samal ajal muret, et pideva rünnakurahe all töötavatel ajakirjanikel nõrgeneb valvsus, ning avaldasid kartust, et ajakirjanikud ei pruugi seetõttu tajuda ähvarduse tõsidust. Kõik intervjueeritud uudistetoimetuste juhid kinnitasid, et teevad tihedat koostööd politseiga, samuti monitoorivad kommentaariume moderaatorid, kes vajadusel edastavad teateid ähvardustest politseiametnikele. Toimetajate sõnul võtab politsei sageli sel juhul ähvardajatega ühendust ning tihti järgneb ähvardajapoolne vabandamine toimetuse või ajakirjaniku ees. Ajakirjanikud kinnitasid, et politseiametnike poole pöördumisest alati abi ei ole, „aga paraku ma tean, et mu kallid kolleegid, nemad seal on saanud selliseid rünnakuid, et „tulen kirvega homme sinu akna taha“. Ja sellega on ka politseisse pöördutud, politsei leiab, et see pole piisav, et algatada menetlust. Ajakirjanikud on täiesti üksinda.“
Ajakirjanikud kurtsid, et üksi jäetuna on neil rünnakutega väga raske hakkama saada. Üks neist rääkis, kuidas „ühel hetkel lihtsalt väsid ära kogu aeg sellest peksupoiss olemisest, ükskõik kellele. Lugejatele, allikatele, nii kui teed midagi valesti, isegi kui teed häid lugusid. Ikka sa teed midagi valesti, ikka see kellelegi ei meeldi. Ja see koormab ära, ütleme selle palganumbri sees sa saaksid teha seda tööd kuskil mujal natuke teistmoodi, aga lihtsalt kogu aeg ei saa sõimata ja sa kogu aeg ei ole peksukott, kõige madalamast madalam põhjakiht.“
Ajakirjanikud ütlesid ekspertintervjuudes, et toimetustes oodatakse neilt võimet pidevate verbaalsete rünnakute ning alandava kohtlemisega toime tulla, neid lihtsalt eneselt „maha raputades“. Eeldatakse, et ajakirjanikule ei too see kaasa psühholoogilisi tagajärgi. Intervjueeritud ajakirjanikud ei avalda rünnakute sisu alati oma juhile, seda ka juhul, kui ajakirjanik tunneb, et tema privaatsust ja turvatunnet on tuntavalt häiritud. Selle põhjusena nimetati usu puudumist, et toimetus seda oluliseks peaks. Emotsionaalselt keerulisena peegeldati juhtumeid, kus räigeid sõimukirju saadavad ühiskondlikult lugupeetud positsioonil inimesed, kuid eriti raskena kirjeldas reporter intervjuus olukorda, kus lisaks auditooriumi pidevale kriitikale neid kritiseerib ka meediamaja juhtkond või otsene ülemus.
Uue nähtusena on alanud rünnakud, mis on suunatud ajakirjanike lähedaste vastu. Samuti on hakanud levima ähvardamine teatavate nimekate juristidega, aga ka ajakirjandusliku eetikakoodeksi nõuetele vilistava ajakirjanikuga.
Rünnakute ühe murettekitava tagajärjena toodi välja vältimisstrateegiaid: teadlikult jäetakse käsitlemata teatavad inimesed ja organisatsioonid, sest sellega kaasneksid vaimset tervist ruineerivad süstemaatilised isiklikud rünnakud.
Toimetajad tõid välja, et nad tegelevad rünnakutega juhtumipõhiselt, toimetuse-ülene süsteemne lähenemine reeglina puudub. Vaid üks toimetaja mainis toimetuses juurutatud tava, et ajakirjanike säästmiseks suunatakse vaidlused ja agressiivsete allikate kõned otsejoones uudistetoimetuse juhatajale.
Lahendused?
Ajakirjanike pessimism vastandub intervjuudes toimetajate rõhuasetusega vaimse tervise prioriteetsusele. Loodan väga, et tõene on pigem toimetajate vaade ja ollakse valmis sisse viima ajakirjanikesõbralikke muutusi. Eespoolt kirjeldatu ning maailmas kasutatud praktika põhjal saab esitada mõned lahendusettepanekud.
Nii rünnakutega hakkamasaamist kui ka läbipõlemisennetust peetakse toimetustes sageli eeskätt ajakirjaniku vastutuseks. Levinud on eeldus, et läbipõlemise tundemärkide või rünnaku korral ajakirjanik teab, mida teha või kelle poole pöörduda. See eeldus ei vasta alati tegelikkusele.
Ajakirjaniku turvalisuse tagamiseks ning läbipõlemise ennetuseks tasub kasutusele võtta süsteemsemaid lahendusi – kokkulepitud ning kõigile töötajatele teadaolev valupiir ning toimimismehhanismid rünnaku või ahistamise puhul.
Viimane peaks hõlmama ka toimetajate koolitust, väljatöötatud tavasid, mida rakendatakse kroonilise või eskaleeruva ahistamise korral, tööpõhiseid tugivõrgustikke ja ressursse.Eriti suureks abiks oleksid sarnased tavad noortele alustavatele reporteritele, kes kogenematuse tõttu võivad olla töös ebakindlamad. Samuti on oluline tekitada organisatsioonikultuur, kus traumaatilise sündmuse kajastamise järel julgustatakse ja võimaldatakse taastumist.
Uuringute andmetel vähendab läbipõlemise tõenäosust selle tundemärkide äratundmine, nii suudavad ajakirjanikud mõista nii enda kui ka kolleegi raskusi ning asjakohaselt reageerida. See aitab vältida sümptomite kujunemist pikaajalisteks või kroonilisteks probleemideks, mis võivad mõjutada vaimset ja füüsilist tervist. Vastav teadmine võiks olla seega nii toimetajatel kui ka ajakirjanikul.
Uuriva ajakirjanduse võrgustikud on rõhutanud, et ajakirjaniku turvalisuse eest vastutab toimetaja. Ajakirjaniku ohutuse teemalisi otsuseid suunab toimetaja, kes tagab, et reporteriga midagi ei juhtuks, ja jälgib, et ajakirjanik ei läheks välja liiga suurele riskile, mida isegi põneva loo kajastamise nimel ei teeks ka toimetaja ise. See tähendab ka, et toimetaja peab olema teadlik eranditult kõigist ähvardustest ja ahistamisepisoodidest. Sarnaselt teiste uuriva ajakirjandusega tegelevate meediaorganisatsioonidega maksab kaaluda kohustust, et üksuse juhile või kindlaksmääratud töötajale edastataks kõik ähvardused ja ründava sisuga teated, ka need, mis ei tundu esmapilgul tõsiseltvõetavad.
Ajakirjandusuurijad ja -koolid on andnud läbipõlemise ennetust puudutavaid soovitusi ja nõuandeid nii juhtidele kui ka ajakirjanikele. Columbia ajakirjanduskooli alla kuuluv Dart Center for Journalism & Trauma on välja töötanud traumat kajastavate ajakirjanike toetamise juhendi toimetajatele. Muuhulgas sisaldab see ka soovitusi nagu teema kirjutamisele eelnev vestlus riskide hindamiseks ning reporteriga pidev kontakti hoidmine. Keskus rõhutab ka järeltegevuste, näiteks avaliku tunnustuse olulisust. Samuti on koostatud materjale keerulisi teemasid kajastavatele ajakirjanikele.
Ajakirjandusväljaannetele suunatud soovitustena on veel välja toodud vaimse tervise esmaabi pakkumist töötajatele, aga ka konfidentsiaalset nõustamist, kriiside kajastamise poliitika väljatöötamist ja võimalust ülesandeid vahetada. Kasulik oleks see ka meediamajale endale, sest ajakirjanike pikaajalise töövõime säilitamine tagab ka meediamaja jätkusuutlikkuse.
Kõik need lahendused toimivad vaid siis, kui neid on näha päriselt, pidevalt ja teadlikult tegudes, mitte kui neid kasutatakse vaid siis, kui töötaja neid välja nõuda suudab. Selle eelduseks on meediamajade tahe ja valmidus panustada lahendustesse ressursse.
Ajakirjanik ei peaks leidma end lahinguväljalt, teadmata, mida rünnakute laine korral teha ja kelle poole pöörduda või kas tegu on üldse millegagi, millega uudistoimetuse juhi jutule minna. Veel enam: see ei peaks jääma probleemiks, mis on vaid tema lahendada, sest juhtkonna prioriteetide listis on olulisem kõik muu ja aega selleks napib. Eesti meediamajad võiksid endalt küsida, milline on nende vastutus ja roll sellises olukorras.
Autor on töötanud ajakirjanikuna aastatel 2007–2020, peamiselt ajalehtedes Äripäev, Eesti Ekspress ja Eesti Päevaleht. Artikli aluseks on autori Tartu ülikooli muutuste juhtimise eriala magistriõppe eksami jaoks tehtud uurimistöö ekspert-intervjuud.
Artikkel ilmus Vikerkaares, jaanuar 2022.
