ARVUSTUS | Näitus, mis võtab sõnatuks, sest elu on tegelikult nii ilus

Krista Mölder ja Kristi Kongi toetavad teineteist nagu kõrgepingeliin ja maanduskaabel. Ning mitte ei oska öelda, kumb on kumb.

Grupinäitus on olemuslikult kollaaž. Jääb mõni teos ansamblist kuidagi eemalseisevaks, elab tervik selle enamasti üle ehk kui Juku mängib klassipildil lolli, pole keeruline sellest mööda vaadata. Duonäitus on keerulisem. Jäädes pildimetafoori juurde: sõbrapilt on mõlema jaoks läbikukkunud kui ühel on tatirida särgil või teine on ennast uhkusest puhevile ajanud.
Nali naljaks, kuid Krista Mölderi ja Kristi Kongi ühele näitusele kokkutoomine võib tunduda esmapilgul samavõrd kreenis ettevõtmisena. Krista Mölderi tundlik, ruumikogemust filigraanselt foto kaudu sedastav, suuresti monokroomiasse kalduv looming tundub pealtnäha Kristi Kongiga peaaegu ühildamatu. Võimsad, kirkad, poeetilised ja mastaapsed lõuendid – tahaksin öelda midagi värvimängu kohta, kuid Kongi puhul on see juba nõnda üleleierdatud, et käsi ei tõuse seda kirjutama. Igatahes peaks see pelk kirjeldus andma edasi hirmu selle ees, kuidas üks kunstnik sööb teise ära või teine paneb ta peenema mänguga kohmetuma.