Gustav Kalm: raske on leida kunstlikumat turgu kui elektribörs
(198)
Praeguse valitsuse loidust järsult kõrgenenud energiahindade mõju ohjeldamises ja eelmiste valitsuste puudulikku ennetustööd on nüüdseks jõudnud kiruda peaaegu kõik. Väga huvitav aspekt selle debati juures on see, kuidas hulk poliitikuid, ajakirjanikke ja muidu avaliku elu tegelasi vehkisid kommunismi, sotsialismi ja turu(majanduse) mõistetega.
Meelis Atonen nimetas alternatiivseid kompensatsioonimehhanismide ettepanekuid „võidujooksuks suurima kommunismiehitaja tiitlile” (EPL 12.1). Ka ajakirjanik Mikk Salu arvates kujutasid kompensatsioonimehhanismid endast „kommunismi ehitamist” (Postimees 15.1). Kommunismitondiga hirmutades vannutakse ka truudust turgudele kui poliitilise tõe arbiitritele. Näiteks toonitas president Kaljulaid raadiosaates „Olukorrast riigis” (26.12), et kõrges elektrihinnas on turg süüdi ainult nii palju, et nüüd saab Ühendkuningriigis kütta Norra elektriga. Või nagu ütles muidu kenasti ülevaatlikus artiklis majandusteadlane ja -ajakirjanik Erik Aru: „Kõik teavad, et turg ja turumajandus on head.” (PM 17.1)
Säärased sõnavõtud rajanevad taustsüsteemil, kus abstraktne turg kui rikkuse garant ja optimaalse lahenduse arbiiter vastandatakse riiklikule bürokraatlikule otsustusmehhanismile, mis turgu solgib ning ikka ja jälle kommunistlikuks koletiseks muutuda ähvardab.
