ARVUSTUS | Eestlased Soomes - edulood, aga pereprobleemid, sõltuvus, vaesus

Moonika Siimets näitab, et tegelikkus lihtsa kalevipoja karikatuuri taga on märksa mitmekihilisem.

Teisipäeval algas maailma mullust dokumentaalfilmiparemikku koondav DocPoint Tallinn. Festivali tänavune avafilm on „Seltsimees lapse” lavastaja Moonika Siimetsa Eesti ja Soome vahelisest rändest rääkiv „2 tundi õnneni”.

Kolmkümmend aastat tagasi saabus Eesti jaoks kauaoodatud vabadus, misjärel hakkas inimesi majanduslikult mitu korda paremal järjel oleva põhjanaabri juurde rändama, sedastab üks portreteeritavaid filmi alguskaadrites. Sestsaati on Soome lahe tagant töö otsimisest saanud rahvusliku narratiivi osa, mida kõige tugevamalt sümboliseerib ehitusel käivate kalevipoegade kujund. Nüüdseks on Soomes paikseks jäänud vähemalt 50 000 Eesti päritolu inimest, rohked iganädalased pendelrändajad pealekauba.

Kui lihtne karikatuur kalevipoegadest on ajapikku omandanud pigem halvustava maigu, siis tegelikkus selle taga on palju mitmekihilisem, inimesed ning nende põhjused üle lahe kolimiseks ja sinna jäämiseks keerulisemad.