NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: näitemängu proov

Ka näitemäng on vabariigi aastapäeval kavas ja Jüri Rataselgi on seal roll.

Toompeal on kibekiired päevad, sest vabariigi aastapäev pole enam kaugel. Röögatu elektrihind lõi presidendi kantselei eelarvesse säärase augu, et pillimeeste ja sõnakunstnike palkamiseks raha pole, aga kas neid ongi tarvis, kõige suurem rõõm on isetegemise rõõm.

Seega harjutavadki mõned rahvasaadikud labajalavalssi, teised käivad usinasti kooriproovis, kolmandad õpivad, laup kortsus ja keeleots suurest pingutusest suust väljas, pähe isamaalist luulet.

Ka näitemäng on piduõhtul kavas ja Jüri Rataselgi on seal roll. Tekstiraamatud on juba kätte jagatud, aga kas siis riigimehel on aega seda vaadata! Terve Eesti püsib ju ainuüksi tema õlul. Nii palju Ratas muidugi teab, et ka tema tegelane kannab nime Jüri ja see tähendab loomulikult Püha Jüri, keda siis veel. Pole kahtlustki, et etenduses näidatakse, kuidas see vapper pühamees hirmsale lohemaole lõpu peale teeb.

Püha Jüri on Ratasele hingelähedane karakter, sisuliselt tuleb mängida iseennast.

Kusjuures lohemadu sümboliseerib kõike, mis Eestis halvasti: koroonapandeemiat, rahvast lõhestavaid piiranguid, elektrihindu ja veel paljusid väga pahasid asju, millega võitlemine on Ratase siht ja saatus. Ta ise teab väga hästi, et miski siin riigis ei suju, kui tema käsi külge ei pane. Näe, alles see oli, kui tuli käia metsas pesukaru püüdmas! Ja pärast tal otsusekindlalt munad maha võtta. Kes veel peale tema oleks selle tööga hakkama saanud?

Ning selliseid hädavajalikke ülesandeid, millega ainult riigikogu esimees toime tuleb, on veel, neid on palju. Rebi ennast või neljaks. Aga ei, ta ei kaeba. Nii peabki olema, hiiglastelt nõutakse seda, mis hiiglase kohus.

Nüüd seab Ratas sammud näitemängu proovi. Jaanus Karilaid sai etteütlejana ühes võetud, sest pole ju olnud aega, et tekstiga tutvuda, ammugi seda pähe õppida. Aga pole viga, küll roll tuleb! Püha Jüri on Ratasele hingelähedane karakter, sisuliselt tuleb mängida iseennast.

Jaanus Karilaid sai etteütlejana ühes võetud, sest pole ju olnud aega, et tekstiga tutvuda, ammugi seda pähe õppida.

Proov juba käibki, lohemadu on printsessi kätte saanud ja väntsutab teda hirmsal moel, kõik teised aga ainult seisavad ja vahivad. Nii see ongi, rahvas on nõrk, rahvas on haige, rahvas vajab kangelasi! Pole hullu, Püha Jüri on juba teel!

Kõiki Eestimaa hädasid sümboliseeriva lohe rolli on valitud miskipärast sasipäine Tanel Kiik, printsess on loomulikult Kaja Kallas. Küll ta alles siputab partneri käte vahel! Karjub isegi appi! Ratas muigab: jah, kisa pealegi, siililegi on ju selge, et ise sa toime ei tule! Liiga napp on sinu ramm. Võid rabeleda palju kulub, lohemadu on sinust ikkagi tugevam. Aga mitte Pühast Jürist! Nüüd kohe paneme asjad paika!

Kõiki Eestimaa hädasid sümboliseeriva lohe rolli on valitud miskipärast sasipäine Tanel Kiik, printsess on loomulikult Kaja Kallas. Küll ta alles siputab partneri käte vahel!

„Ütle mulle teksti!” sosistab Ratas Karilaiule ja kordab siis etteütlemise järgi:

„Miks see Toots sind rebis?”

„Tantsima kutsus,” vastab Kaja Kallas ja mängib, justkui pühiks silmist pisaraid.

Mis Toots?

„Oodake nüüd!” peatab Ratas proovi. „Mida see... Mina ju... Ma mõtlesin, et ma mängin seda... Jüri.”

„Jah, just, Jüri,” vastab Kiik. „Julk-Jüri. Ja mina olen Toots.”

„Julk-Jüri?” ajab Ratas silmad pungi. „Kuidas Julk-Jüri? Ikka Püha Jüri!”

„Ei, ei, Julk-Jüri. Me lavastame ju „Kevadet””, seletab Kiik ja Kaja Kallas küsib nipsakalt:

„Kas sa siis tekstiraamatut ei lugenud? Issand küll, mis inimene...”

„Nüüd tuleb see stseen, kus Toots poeb pinkide alla ja Julk-Jüri ajab teda käpuli taga,” räägib Kiik Ratasele, kes seisab, nagu oleks puuga pähe saanud. „Oled valmis? Teeme!”