ARVUSTUS | Kõhtjalgne Arkaadia isolaatoris
(1)Kadri Liis Rääk tõi keldrinäitusele „Xarkaadia” mõistatusliku Olendi, võib-olla enese alter ego.
„Xarkaadia” meenutas mulle ammust aega. 1981. aastal kutsus Rein Raud mind Peterburi ülikooli vabakuulajaks ehk partisaniks. Tema ühiselamu toanaaber õppis pärsia filoloogiat ja oli saadetud Afganistani õppepraktikale. Nõukogude impeerium pidas seal parasjagu sõda ja kõik tudengid sellelt praktikalt tagasi ei jõudnud. Voodi oli niisiis vaba ning ma sain ühe talve Peterburi akadeemilisust ja boheemlust maitsta.
NSVL oli marutaudi lõplikus faasis, aga näitas veel hambaid. Teisitimõtlejaid kiusati taga, vastuhakkajaid hirmutati, vangistati ja tapeti. Riiki ja kuritegevust ei olnud võimalik eristada. Kunst, teadagi, on vaba mõtte pesa ja seda püüti iga hinna eest ohjes hoida. Õnneks pole see võimalik. Mida jäigemaks muutus kontroll, seda ägedamalt kees institutsionaalselt simuleeritud kunstielu varjus poleemiline ja nonkonformistlik kunst. Ametlikud saalid olid riigi kontrolli all, avangardi sai näidata ainult põrandaalustel pindadel ja kunstnike kodudes. Korternäitus oligi kunstielu tavaline vorm. Info liikus suust suhu ja teatud ajal võis teatud kunstniku ukse taga kella lasta, et siis vaadata ta kodus või ateljees uuemaid töid.
