KULTUURIBIIT | Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi playlist

Tänase kultuuribiidi muusika valis loominguline tandem Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, kes on taas autorite ja lavastajatena proovisaalis. 20. veebruaril jõuab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia black box'is publiku ette nende lavastus "72 päeva".

Lavastuse "72 päeva" koreograaf on Jüri Nael ja keha dramaturg Giacomo Veronesi. Laval on Liisa Saaremäel, Keithy Kuuspu, Kristiin Räägel (Tallinna Linnateater) ja EMTA lavakunstikooli 31. lennu üliõpilased Alice Siil, Astra Irene Susi, Emili Rohumaa, Hanna Brigita Jaanovits, Hele-Riin Palumaa, Kristin Prits, Kristina Preimann ja Lauren Grinberg.

Autorid-lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper ütlevad oma muusikavaliku kohta nii: "Kultuuribiit on omamoodi playlist, mõtlesime, et koostame enda nimekirja lugudest, mida aastate jooksul on sõbrad meile soovitanud või mänginud ja mis on moel või teisel jäänud siiani aktiivselt kuulatavateks."

Ene-Liis
Hamburgi Thalia teatri süsimust täiskasvanute versioon muinasjutust “Hänsel ja Gretel” sai alguse Lahemaa metsadest. Filmisime lavastusse mõned talvised metsastseenid ja kui keset pimedat talveööd nõia poolt 300-kiloseks söödetud Hansuke metsavahelisel ristteel oma alasti silikoonkehas tantsu lõi ja Till Lindemanni kehastatud Fantoomi ootas, pani Tilli tütar Nele mängima Patti Smithi “Because the night”. Pildi ja heli kooslus sai suhteliselt vapustav. Öö kuulub armastusele!

Tiit
Thalia “Pygmalioni” proovides oli palusin Elizat kehastaval suurepärasel näitlejal Kristof van Bovenil soovitada mõnda tõeliselt groovivat lugu, mida proovis korraks kasutada. Kristofi soovitatud Propellerheadsi “History repeating” lummava Shirley Bassey vokaaliga jäi pikaks ajaks me lemmikute registrisse. Samal aastal kasutasime seda Propellerheadsi motiivi ka Eesti teatri aastaauhindade kätteandmise lavastuses Teatris NO99, mille ülekanne sai tehtud nn. “ühe-kaadri printsiibil”, koos suurepärase operaatori ja hea sõbra Meelis Veeremetsaga.

Ene-Liis
Umbes 20 aastat tagasi, “Robertu Zucco” proovide ajal Tartus kinkis Elegantset Daami mänginud Kristel Leesmend Tiidule sünnipäevaks Zemfira CD. Kuulasime seda autos palju ja valjult. Nüüd, aastaid hiljem, kui Peterburis “Juliat” lavastasime ja proovis näitlejatel kõiki pähe tulevaid armastuslaule laulda palusime, tulistas punapäine Juliat kehastav poptäht Musja Totibadze paljude muude lugude seas välja ka ka Zemfira loo “Iskala” (Musja tempo oli küll 4 korda kiirem kui originaalis).

Tiit
Ja seal kauges minevikus, pärast oma esimest Zemfira plaati, läksin “Evita” proovide aegu Tartu bussijaamas asunud rohkem või vähem piraat-CD-de putkasse uue järele ja müüja soovitas kuuma kaubana Leningradi CD-d. Ostsin, kuulasin. Eriti valjusti siis, kui Andrew Lloyd Webberile vaheldust oli vaja. Hiljem selgus, et see Leningradi plaat sai seemneks “Juliale” Draamateatris (2004) ja “Juliale” Peterburi Suures Draamateatris (2021). Siinkohal siiski üks lugu veidi hilisemast perioodist.

Ene-Liis
Laul, millega tekib “oh, mul on sellega nii palju ilusaid mälestusi” tunne — Frankie Valli “Can’t take my Eyes off You”. Algul NO90 Hirvekütt, siis aastaid hiljem Hamburgi Thalia ja “Die Stunde da wir nichts von-einander wußten”. Kõik kordub. Kusagil on sõda, kusagil rahu… maailm pöörleb ja inimesed tantsivad, tantsivad…

Tiit
Sõber Olari Elts on aastaid kurtnud, et palju sümfoonilist teatrimuusikat seisab kasutuna, kuna tänapäeval ei kuulu draamatrupp ja sümfooniaorkester enamasti enam kokku nagu õndsal 19. sajandill. Aga muusika on olemas. Näiteks Sibeliuse “Valse triste”, mida sageli mängitakse, on tegelikult Arvid Järnefelti näidendi “Surm” (1903) tarvis kirjutatud, aga näidendit pole pärast esietendust rohkem mängitud… Jäi see ka praegu mängimata, aga kurvast valsist sai leitmotif lavastusele "NO43 Kõnts". Siin on see Karajani dirigeerituna.

Tiit
Küll aga said “NO40 Pööriöö unes” kokku Mendelssohn ja Shakespeare. Aga ei tahaks siia selle näidendi jaoks kirjutatud "Pulmamarssi" panna, kuna tänu oma spetsiifikale on see pala pehmelt öeldes üle-ekspluateeritud. Lisame oma väikesele playlistile hoopis lavastuse nö lisaloo Mendelssohni “Itaalia" sümfooniast nr 4 op 90 IV osa “Saltarello” - see kõlas, kui õnnetu Helena üksi metsas hulkus ja end lõpuks keset orkestrit leidis. Ühesõnaga, jälle tantsulugu.

Ene-Liis
Aasta eest kevadel olime koroonapiirangute kiuste koos helilooja Jakob Juhkamiga Šveitsis, lavastuse “Kunst” proovides. Proovisaalis nõuti maski kandmist, teatrid olid ametlikult kinni ja keegi ei teadnud, kas esietenduseni üldse jõutakse. Ühel päeval küsis Jakob suitsupausi ajal lumiseid mäetippe silmitsedes, kas ma Rauno Remmet tundsin. Kahjuks ei, vastasin. “See pidi olema üks uskumatu mees”, ütles Jakob.
Proovi naastes pani Jakob mängima midagi, mis koosnes Londoni metroo teadustaja häälest, Bachist ja eesti kandlest. Sellest Rauno Remme loost sai lavastuse “Kunst” üks ankrukive ja kuulan seda siiani kui mingit ajatult triivivat laeva, mis hämmastab oma ajakohasuses.