KULTUURIBIIT | Näitleja ja lavastaja Andri Luubi playlist
Täna valib kultuuribiidis muusikat näitekirjanik, stsenarist, näitleja, lavastaja ja dramaturg Andri Luup. Oma järgmise töö teeb ta dramaturgina Zuga Ühendatud Tantsijate lavastuses "Suur teadmatus", mis esietendub 18. veebruaril Sõltumatu Tantsu Laval.
"Suur teadmatus" on füüsiline mõtisklus lahtilaskmisest, ärasaatmisest ja ettevalmistusest uue maailmaga kohtumiseks. Lavastajad, koreograafid ja etendajad on Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma ja Päär Pärenson.
Andri Luup ütleb oma muusikavaliku kohta nii: "Ma kuulan põhimõtteliselt viimased 10-15 aastat ainult ühte muusikut, Joose Keskitalo on mind ära võlunud oma sügavate sõnadega. Ja kuna ta on vägev poeet, siis ei ole kordagi veel igav hakanud. Kaasreisijad on küll vaevatud, et miks autos ühed ja samad plaadid ketravad, aga see ei ole seni mind rivist välja löönud. Ta laulab peaasjalikult surmast ja ajast pärast surma. Sõnad on süsimustad, aga viisiga kokku annavad mingi poeetilise kerguse, tõetunde. Ja kuna ma vajan sellest teaduslikust maailmast pidevalt puhkust, siis ma mingeid uusi teemasid väga ei oota. Joose laulud sisendavad rahu."
"Hautaan lepoon" - superlugu, mis ajendas mind ka "Suure teadmatuse” tükile välja pakkuma lahkuva inimese ehtimise ja piduliku ettevalmistamise teema. Laulus öeldakse noorele mehele, et pangu end ilusti riidesse, rüü korda ja mingu hauda puhkama. Et enne sindki on su isad sedasama teinud.
"Isa on kuollut" - laulus on väga ilus mõte, et meie lahkunud on meiega ühes ruumis. Isa tuleb õhtul koju, on perega, aga hommikul hõljub tema tolm päevavalguses. Me elame surnutega koos, nad on kuskil peidus, varjavad end keldris, ruumid on täis nende lõhna. Hästi helge lugu.
"The doors” - Joose uus plaat "New Songs for Old Motifs" on selles mõttes eriline, et seal tuleb ka ingliskeelne poeesia juba väga ladusalt välja ning on äärmiselt nauditav kuulata laulu ustest, mis meid pärast saabumist uude ilma ees ootavad. Ja millisele uksele meil tuleks koputada.
“Sea of Visions" - samal ingliskeelsel plaadil Joose pajatab uppumisest. Laulab meremehed unele, aga tundub, et see visioonide meri on meie sees, meie sisemeri. Ma usaldan poeete rohkem kui neid teadlasi, kes väidavad, et kõik meie sisemered on ainult viirastused ja aju projektsioonid meie visuaalsetele väljadele, sest selle infoga ei ole midagi teha. See ei seleta, miks surm või meie süda on ülepea olemas.
Metro Luminal - “Ainult rottidele”. See on üks vabastav kodumaine viis, mida kuulasin Lada automakist ühe kuulsa poeedi ärasaatmisel ja olin püha viha täis, et miks peab kogu see lahkumine olema lavastatud nii teatraalseks, miks peab avama sümboolseid uksi ja lööma igasugu dramaatilisi gonge. Ära saatmine on alati reaalne ja tõene ning igasugune vale karjub seal või lausa kisendab. Ja ma lohutasin end lauluga, mis ütleb, et ükskord saab kõik korda, väravad avanevad ja vihm peseb vere maha. Ja ka selle häbi, mis valega kaasneb.
Vennaskond - "Eleegia”. Poeetline lugu, mis seostub miskipärast Jämaja kalmistuga Sõrves, kus on liivaluited ja avameri kohe surnuaia servas ning helis on kosta mere müha. See on ilusaim surnuaed, kus olen käinud. Sellise heli saatel puhkaks isegi.
Vennaskond - “Maailma lõpus on kohvik”. Lahe punknägemus teispoolsusest. Minu lootus muidugi on, et maailma lõpus ootab meid jalgpalliväljak, aga respekteerin ka head vestlust kohvitassi taga. Aga just “Suure teadmatuse” proovide käigus olen hakanud aru saama, et me ei pruugi olla oma surmas sugugi üksi. Võib-olla väravast läbi mahub korraga üks inimene, aga värava taga võib oodata sind juba suur mass eelkäijaid ja koosminejaid. Sa võid minna samal momendil koos tiibetlase või leedukaga. Nii et kujund kohvikust toetab seda mõtet.
Kino - “Spokoinaja notsh”. Soovitakse head ööd neile, kes lähevad magama.
“Enne” J. Viiding / M. Peterson. Poeetide filosoofiline vaade parelleelmaailmadele, ruumi sügavusele ning minaküsimusele
Pastacas - “Say You Way Me”. Hetkel on mulle oluline, et keegi laulab nii, et ei saa aru, millest täpselt lauldakse. See suur teadmatus on minu jaoks peamine. Maailm on täis tühje sõnu, mistõttu pooldan palju enam lauseid, millest ma midagi aru ei saa, aga mis tekitavad teatava tunde; kui sõnadest, millest saan aru, aga mis ritta seatult moodustavad intellektuaalse mõtetuse või pideva müra.
